Eile oli emotsionaalne päev ja seda kahel põhjusel. Esiteks sai mu blogi Delfis ilmunud artikli tõttu väga suurt tähelepanu. Link artiklile: http://naistekas.delfi.ee/persoon/elu_lugu/tere-mina-olen-annika-ja-ma-tunnistan-avalikult-et-mul-on-depressioon?id=74357439
Siis ma tegin ka ühe vea, mida ma püüan enam mitte korrata. Ma nimelt lugesin kommentaare. Loomulikult on igal inimesel oma arvamus ja konstruktiivne tagasiside on igati oodatud. Ja kui inimene niimoodi end avalikkusele näitab, nagu mina seda tegin, siis on ka loomulik, et inimesed avaldavad oma arvamust ja kõik ei pruugi ühtida minu omadega ja mulle meeldida. Aga see selleks - see pole oluline. Kommenteeriks siinkohal vaid kahte nendest - esiteks keegi kirjutas, et inimene, kes ütleb, et ta on millegi üle nii õnnelik (nagu mina seda oma viimase postituse lõpus tegin), ei saa olla depressioonis.
Depressioonid on erinevad ja erineva sügavusega. Ma pole kordagi väitnud, et minu hetkedepressioon oleks sügav. See kui inimene on täiesti apaatseks ja ükskõikseks ja stabiilselt kurvameelseks muutunud, see on juba kaugele arenenud seisund ja selline inimene seda blogi ei peaks ja olukorda ei analüüsiks. Kerge ja mõõduka depressiooniga inimesed elavad oma igapäevaelu ja sageli jäävad need juhtumid ka diagnoosimata. Nad tunnevad ikka rõõmu ja on õnnelikud kui midagi head nendes elus juhtub, kui nende lastel läheb hästi jne. Igapäevaeluga mittetoimetulek ning raskemad sümptomid on iseloomulikud raskele depressioonile. Aga selle kõige kohta võite vabalt internetist infot otsida. Mina pole arst ega psühholoog, aga psühholoogia iseenesest huvitab mind ja eks ma olen seda teemat uurinud. Mõelge siinkohal korraks, et kui mina, olles kergemas ja lühiajalisemas depressioonis, tundsin nii nagu ma oma blogis kirjeldanud olen, siis kuidas tunnevad ennast inimesed, kes on seda haigust põdenud 5, 10, 20 aastat ja sügavuti... See pole ilus elu.
Ja teine põhjus miks emotsionaalne päev oli - oligi see, et ma olingi eile õhtul õnnelik, et nägin oma sõbrannat ja õhtu kujunes väga väga toredaks ja ma ei mõelnud depressioonile ning tundsin ennast hästi. Kui keegi tahab mulle sellepeale öelda, et ma ei võiks seetõttu depressioonis olla, siis näitab see ainult ütleja ebapädevust.
Ja teine lause käis selle kohta, et pildi järgi küll ei ütleks, et depressioon on. Esiteks see pilt, mis Delfi koos artikliga avaldas, see on natukene vanem pilt ja teiseks - inimesed varjavad ja ei näita välja. Kui ma vaatan nende inimeste profiile, kes mulle on kirjutanud ja oma lugu jaganud, siis on nad ju piltidel samuti rõõmsameelsed ja säravad. Kallid inimesed - see on ju mask, mida kantakse! Iial ei saa me pelgalt inimesele pealevaadates teada, mis toimub tema sees, tema tervisega, tema hinges. Jah, mõned asjad paistavad välja - kui me murrame näiteks jalaluu ja see pannakse kipsi, aga enamus hädad ja mured ei ole niimoodi visuaalselt hinnatavad. Kui ma poleks depressiooni tunnistanud, siis te ilmselt küll seda minust arvata ei oleks osanud tõesti.

Aga mul on hea meel, et ma olen suutnud panna inimesi selle teema peale mõtlema ja sellest rääkima. Ja ma olen sellest üle, et tegelikult olen ma ju samas pannud ennast sellega ebamugavasse olukorda, sest olen nüüd ju nö "koertele pureda". Ma keskendun sellele, et ma saan stabiilselt uusi kirju stiilis "ma tänan sind selle blogi eest; see on just nagu minu elu; ma tunnen, et ma pole üksi; ma saan su blogist jõudu" jne. Samuti saan konstruktiivseid nõuandeid, mida depressiooni vähendamiseks ära teha. Lisaks kõik need lood, mis inimesed on mulle kirja pannud. Ma pole neid hetkel veel jõudnud kõiki lugeda, aga mis ma olen juba lugenud... See on must maailm - alaealised kirjutavad lõikumistest, narkootikumidest, koolipingetest jne, kirjutatakse alkoholismist, mängusõltuvusest, sünnitusjärgsest depressioonist ja ka sellest, et tänu minu blogile on hakatud mõtlema, et võib-olla on just depressioon see, mis nende elu häirib. Kirjutatakse, et nad tunnevad, et on üksi ja neid ei mõisteta, varjatakse, kardetakse, tuntakse häbi, pereliikmed ei mõista. See on kurb. Ja see kõik annab mulle üha rohkem veendumust juurde, et ma ajan õiget asja ja tahan neid inimesi kuidagi aidata.

Ma väga väga väga tänan kõiki, kes te mulle oma lugusid olete kirjutanud ja toetust olete avaldanud.
Te annate mulle jõudu ja meelekindlust.

Ja ausalt öeldes ma ei tunne hetkel, et mul oleks endal midagi viga. Ma tunnen end hästi ja olen energiat täis ja seda tänu nendele inimestele. Võib-olla oli mu depressioon seotud keskeakriisiga :D (saan ju kahe kuu pärast ikkagi 35-aastaseks) ja tundsin, et vajan mingit raputust ja uut väljundit oma ellu. Ma hetkel ei ole neid põhjuseid enda jaoks läbi täpselt suutnud analüüsida. Igatahes ma tunnen hetkel, et ma olen paljudele vajalik ja minu blogi on vajalik ja selle teema käsitlemine on vajalik.
Nagu ma ka ühes oma esimestest postitustest mainisin, siis eelmine kord kui mul oli depressioon, sain ma lõpuks  sellest võitu koos elumuutusega. Tundub, et see on nii vist ka seekord, sest selle nädalaga on mu elu võtnud ju hoopis uue suuna ja mul on justkui uus eesmärk elus.
Muidugi võib see olla ka "trikk" - selles suhtes, et hea enesetunne võib olla hetkeline ja tulla võivad tagasilanguseid. Näiteks siis kui tuleb mõni vastulöök, mistahes eluvaldkonnas. Siis oleks langus tõenäoliselt veelgi sügavam. Loodan siis südamest, et seda vastulööki elu mulle hetkel ei saada ja saan enda emotsionaalse oleku stabiilseks. Ja kui ma seda blogi teinud ei oleks, siis nutaksin ma tõenäoliselt endiselt ja korraldaksin oma emotsionaalseid söömisorgiaid.


Ja ühte asja tahaksin ma veel lõpetuseks puudutada. Nimelt on paljud saatnud mulle sõbrakutseid ja osad ma olen kuidagi automaatselt ka vastu võtnud. Ma tekitan mingi grupi või uue kasutaja või midagi, kus te saate mind lisada või liituda. Ma soovin kindlasti teie kõigiga suhelda (kui teie seda soovite), aga ma ei soovi niimoodi oma sõbralisti suurendada ja võtta vastu kutseid inimestelt, keda ma tegelikult ei tunne. Ma loodan, et te ei pahanda. Igatahes ma mõtlen mingi süsteemi välja.