Thursday, 21 April 2016

Minevik ja depressiooni taastulek

Mitte vähetähtis kogu selle asja juures on see, et olen juba põdenud depressiooni...aastaid... ja küllaltki raskekujulist. Pöördusin toona lõpuks ka psühhiaatri poole ja käisin psühholoogide juures jne. Antidepressandid ja rahustid käisid ka muidugi asja juurde, lisaks hunnik vastavat kirjandust jne. Vabaks sellest haigusest sain ma aga ikkagi seoses elumuutusega. Ma ei taha siinkohal propageerida ravimite mittekasutamist vaid lihtsalt soovin ise seekord teisiti asjast jagu saada...vähemalt esialgu. Muidugi ma ju tean, et mu ajukeemia on paigast ära ja seda saab taastada ravimitega. Aga täpselt samamoodi ma tean ka seda, et ravimid ei kõrvalda depressiooni tekkepõhjusi vaid aitavad lihtsalt selgemalt mõelda ja lahendusi leida. Minu otsus on, et ma hetkel proovin keemiat vältida ja neid põhjusi ma isegi pikemalt hetkel lahata ei soovi. See pole selle blogi eesmärk.

2 aastat olen tundnud, et olen depressioonist vaba aga igatahes on see haigus nüüd mind taaskord kätte saanud. Algas see kõik umbes 6-7 nädalat tagasi. Esialgu ma lihtsalt tundsin, et ma olen metsikult väsinud. Isegi siis, kui nagu polnud millestki eriti väsinud olla. Ma olin nii väsinud, et ma ei jõudnud kätt ka tõsta ilma pingutuseta. Ma mõtlesin, et küllap see nn "kevadväsimus".Ma pole ainukene. Siis aga hakkasin ma vältima oma lemmiktegevusi. Improteatri tundi minemine nõudis juba pisikest sundimist. Laulmine ei pakkunud enam sellist rahuldust nagu varem ja laulmine on mu jaoks olnud tegevus, mis alati aitab ja mida ma alati teha tahan. Ei tundud enam mingit motivatsiooni kitarri harjutada. Hakkasin inimesi vaikselt vältima jne. Ja hakkasin sööma...järjest rohkem sööma... tegelikult mitte sööma vaid õgima. Tundsin kui hea on pool kilo juustu lihtsalt paljalt ära süüa. Millise mõnusa tunde see söömise hetkel tekitas. Pärast seda olid muidugi süümepiinad, sest olgu siinkohal mainitud, et olen 7 aastat põdenud reflukshaigust ja aasta aega tagasi käisin ma maooperatsioonil, mille käigus nö ehitati mulle uus maolukusti. Toitumine on peale seda operatsiooni olnud mul väga valus teema ja olen sellega väga väga hädas. Ka enne operatsiooni oli muidugi keeruline. Ka ei lahendanud operatsioon minu muresid seoses reflukshaigusega. On toiduained, mida ma süüa ei saa ja kindlasti ei tohiks ma oma magu ülesöömisega koormata. Aga see on pikk jutt ja hoopis teine teema. Ei peatuks sel hetkel pikemalt.

Seda, mis minuga toimub taipasin ma siis, kui ma ühel hetkel töö juures, kontorilaua taga tööd tehes, lihtsalt nutma puhkesin. Ilma konkreetse põhjuseta - lihtsalt tahtsin nutta. See arusaamisele jõudmine võttis mul jalust nõrgaks, sest mulle meenus milline ma olin kui ma seda haigust põdesin. Kui raske ja halb mul olla oli. Ja seda enam, et see käesolev aasta oli mulle ometigi nii hästi alanud. Igasugused huvitavad projektid ja tegemised. Lisaks sisemine rahu ja kindlus. Ausalt öeldes tundsin end õnnelikumana ja rahulolevamana kui iial varem. Ja otseselt midagi halba polegi juhtunud ka praegu. Kõik ongi tegelikult hästi. Mul on mu tütar, kes on tubli ja arukas. Mul on muu töö, kus ma tunnen end hästi. Mul on palju hobisid, ma olen aktiivne ja asjalik, iseseisev ja parimates aastates naine, Aga tegelikult midagi muidugi juhtus, mis selle depressiooni aktiveeris. Ja ma tean väga hästi, mis see on ja miks see depressioon mind taas üles leidis. Vabandan siinkohal, et ma neid põhjuseid avalikult jagada ei soovi. 

Ja nii see arenema hakkas ning vähem kui kahe kuuga olen ma nüüd jõudnud samasse punkti kui eelmine kord aastatega. Istun õhtuti kodus ning nutan ja söön. Teglikult nutan ja söön ka päeval töö juures. Meelistegevused ei paku enam rahuldust. Koosviibimistelt laveerin kõrvale - kellele valetan, kellele ütlen otse. Olen 1,5 kuuga juurde võtnud peaaaegu 5 kilo. Mis on minu kaalus suhteliselt palju. Kõik püksid on mulle väikesed ja ma ei hakka varjama, et see ajab mind veelgi suuremasse depressiooni. Samas muudkui söön edasi ja kaal muudkui kasvab. Kõht on ees sama suur nagu see oli siis, kui ma olin 4-5 kuud rase, Tunnen, et olen kole, paks ja eemaletõukav. Tahan väga kilod tagasi maha võtta. Vahepeal läks mul kusjuures isegi paremini mingi poolteist nädalat. Käisin ülepäeva Tamme Staadionil jooksmas. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel käin jalgsi tööl (kõnnin tööle 45 minutit). Teisipäeval ja neljapäeval ma lihtsalt ei saa, sest mul on vaja jõuda kas improteatri koolitusele või siis laulutundi. Aga igatahes läks mul paremini - ka söömise sain enam vähem kontolli alla ja isegi kõht hakkas juba endisi mõõtmeid vaikselt võtma. Üks armas inimene soovitas mulle teraapilist joogat ja teisipäeval oli mul individuaalne kohtumine joogaõpetajaga. See kohtumine kestis 2 tundi ja selle käigus õpetaja tutvus minu ja minu probleemidega ja töötas mulle välja minu individuaalsed joogaharjutused. Ajaliselt kokku kuskil 10 minutit ja ma pean neid tegema igal õhtul. Olgu öeldud, et neid tuleb teha järjepidevalt ja end ka siis sundida neid tegema kui üldse ei viitsi või ei jõua. Vastaselt juhul pole neist kasu. Üleeile õhtul ma ilusti tegin oma harjutused ära ja olin positiivselt häälestatud. 

Tegelikult juba alates pühapäevast ma tundsin, et langen jälle sügavamale. Ja eile töö juures ma murdusin emotsionaalselt jälle. Kusjuures, kui ma eelmisel nädalal tundsin, et mul on raske tööle keskenduda, siis sellel nädalal olin ma olnud väga produktiivne. Olin endaga selles suhtes rahul. Samuti olin olnud tubli ja vaatamata halvale ilmale olin jalgsi tööle läinud. Ka joogaõpetaja rõhutas mulle, kui oluline on mul viibida värskes õhus. Aga juba poolest päevast tundsin ma ohjeldamatut vajadust SÜÜA. Ja kui oli käes kojuminemise hetk, siis ma olin end nii täis söönud, et mul oli väga raske olla. Ja tundsin kuidas kõik mu sees kokku tõmbub ja ma lihtsalt hakkasin jälle nutma. Olin endas pettunud, et olin üritanud end jälle toiduga lohutada. Lõpuks ma ei jõudnudki jalgsi koju minna vaid lasin end töökaaslasel koju viia. Enne kojuminekut käisin muidugi poest läbi ja ostsin igasuguseid asju...söödavaid asju. Ja siis kodus läks lahti tõeline söömisorgia. Ma ei saa üldse aru, kuidas see kõik minu sisse üldse ära mahtus. Metsik kogus toitu. Ostsin mingit kanepiseemnetega leiba ja lihtsalt sõin ühe võileiva teise järel - juustuga, vorstiga jne. Magustoiduks viljakohv ja kook...mitte vähe kooki. Oi kui hea see oli...söömisehetkel...millist rahuldust see pakkus.
Ja millised süümepiinad tulid peale seda. Olin diivanil pikali... kõht viimase piirini täis...valutas, lõhkiminemas. Samuti valutas mul see koht mida mul opereeriti - tajun seda kohta päris hästi. Ilmselgelt olin ma endale toiduga liiga teinud. Tegelikult oli mul lausa nii paha olla, et kaalusin kiirabi kutsumist. Iiveldas ja lõhkiminemise tunne oli. Oksendamisega on selline lugu, et peale seda operatsiooni, mis mul oli, ei mõjuks see sellele muhvile kuigi hästi ja õnneks pole ma pidanud ka peale operatsiooni kordagi oksendama. Õnneks mingi aja pärast hakkasin end pisut paremini tundma. Tuju oli muidugi väga halb ja täielik augus olemise tunne oli. Joogat ma õhtul ei teinud. Vedelesin lihtsalt arvuti taga ja kurtsin mõnele inimesele oma olukorda. Tegelikult ma ei taha halada. Mul on ju kõik hästi. Inimestel on väga rasked olukorrad - haigused, mured jne. Mul pole otseselt midagi halvasti aga ometigi tunnen ma end nii kehvasti ja elujõud on justkui otsas. Aga ma tahan leida sellest väljapääsu. Enne südaööd käisin ja sõin veel mingi 4 võileiba. Siis jäin arvuti taha magama ja öösel kahe paiku ronisin voodisse ja olin veel mingi aeg üleval. Enne kelle nelja vist uinusin. Olgu veel öeldud, et võtsin töö juurest puhkuse - nii, et täna ma tööle ei läinud vaid eesmärk oli genereerida mingi plaan enda aitamiseks.

No comments:

Post a Comment

Aitäh!