Nii, sellel, et ma vahepeal sõin veel ja mul on nüüd stabiilselt seljas suur suur valu, ma pikemalt peatuma ei hakka . Seda hala sai juba piisavalt. MA PEAN MIDAGI ETTE VÕTMA!!!
Pean midagi ette võtma endaga - koostama mingid plaanid, strateegiad, leidma motivaatorid, lahendused. Ma olen ju arukas naine - ma saan hakkama ja ma ronin sellest august välja. Ma olen oma elus nii mõndagi näinud ja olen tugev ning asjalik. Ma mõtlen midagi välja.

Aga lisaks sellele pean ma midagi ette võtma ühiskondlikult. Aina uued inimesed kirjutavad mulle ja nendega suheldes saab mulle üha enam selgeks, et asjad on ikka paljudel väga valesti. Katusealused on meil ju sõna otseses mõttes paigast ära. Nagu inimene, kellega ma viimati kirjutasin, ütles:"vanasti söödi viinerit ja kartulisalatit ja keegi ei tundnud ennast sellepärast halvasti".
Naised, mis meiega toimub? Me oleme ilusad, targad ja asjalikud - vähemalt mina küll olen :D. Miks me siis seda ei tunne??? Jah, ma kaalun küll 5 kilo rohkem kui veel veidi aega tagasi aga kas see teeb minust teise inimese? Ei tee!!! Ma olen endiselt Annika ja ma olen endiselt ilus. Aga samas ma ei tohiks tunda nagu mul on mingi kohustus olla ilus.

Me tunneme survet olla ilusad, õnnelikud, naeratavad. Ja kui midagi on valesti, siis me hakkame seda teisiti kompenseerima. Nagu minu puhul - ma tean küll mis mul on valesti ja selle asemel, et seda endale tunnistada, otsin ma mingi ennasthävitava asendustegevuse. Mõned inimesed hakkavad suitsetama, teised alkoholi kuritarvitama, mina hakkasin õgima.

Ja ma ei häbene enam ka seda põhjust siin avalikult tunnistada. Ma tunnen ennast üksikuna. Lihtsalt väga üksikuna. Ma olen küll väga sotsiaalne inimene ja mu ümber on palju inimesi pidevalt aga see pole ju see. Ma olen üksi ja iseseisev kõikides oma olmeasjades ja oma elus. Tõsi, mu tütar, kes on juba 16 aastane ja väga arukas ning asjalik, on mulle paljuski toeks. Aga pean siinkohal silmas pigem ka sellist üksildust, mida ma tunnen eelkõige olles naine. Ma olen tugev naine aga vahel tahaks mõneks hetkeks olla ka nõrk ja lasta kellelgi teisel olla tugev. Ja selle üksilduse kompenseerimiseks ma siis õgingi. Aga mida see lahendab? Midagi!!! Ma lihtsalt pean endale tunnistama, mis minuga toimub. Olin selle aasta esimestel kuudel väga aktiivne - tegelesin 100 asjaga ja langesin hilisõhtutel alles väsinuna voodisse. Valetasin endale, et oi kui õnnelik ja rahul ma olen. Ma tegelen nii huvitavate asjadega ja mul on nii lahe elu. Jah, oligi huvitav aga tegelikult ma ju lihtsalt üritasin mitte tunda, et mul hing karjub sees üksildusest. Ja nüüd on tulemus käes...enam ei suutnud seda tunnet eirata!!! Kas mul peaks selle pärast häbi olema, et olen üksi ja ihkan lähedust? Nii ma vist mingis mõttes tundsin jah. Aga tegelikult kindlasti mitte - ma olen inimene, ma olen naine ja ma vajan hoidmist ja armastust. Ja see pole häbiasi vaid täiesti loomulik vajadus. Ja nüüd kus see on välja öeldud ja eelkõige iseendale, siis asun ma strateegiat paika panema, et sellest august välja ronida. MA SAAN HAKKAMA! JA KA SINA SAAD HAKKAMA!!!