Monday, 25 April 2016

Täna on esmaspäev ja ma otsustasin, et ei taha rohkem kodus olla ja läksin tööle. Nahktagi riidepuule riputanud, istusin ja vahetasin jalanõusid...kui korraga PÕMM!!!!... Ma töötan raamatupidamisbüroos ja lisaks oma põhitööle on mul ka lisatöö, milleks on sellesama kontori koristamine, kus töötan. Koristan 2 korda nädalas - teisipäeviti ja reedeti (või siis nädalavahetusel kui reedel jääb tegemata). Ja see "PÕMM" tähendas seda, et korraga ma taipasin, et ma ei olnudki sellel nädalavahetusel koristanud. Olin ju neljapäeval ja reedel kodus ja laupäeval lükkasin edasi. Pühapäeval aga ei tulnud mulle isegi hetkeks meelde, et on koristamata. Õnneks oli mu armas lauanaaber prügid kokku pannud ja midagi katastroofilist ei ole aga siiski ma olen väga kohusetundlik inimene ja see, et ma unustasin, raputas mind pisut. Aga ma olen nii selles depressiooniteemas sees hetkel, et jah... lihtsalt unustasin.

Aga ma siis räägin teile millega ma eile tegelesin. Kui ma mõned päevad tagasi oma depressioonist blogi pidama hakkasin, siis ei osanud ma aimatagi millist vastukaja see saab. Minuga hakkasid kirjutama nii tuttavad kui võõrad ja üsna pea ma taipasin, et see pole tõesti pelgalt statistika, mis väidab, et 15-20% täiskasvanutest inimestest kannatab selle haiguse all. Protsendi tõesuse kohta ma muidugi midagi öelda ei oska aga levinud on see haigus kindlasti ja seda enam, et tõenäoliselt on palju ka diagnoosimata juhtumeid.
Kuna minu jaoks sai selgeks, et ma tahan tekitada ühiskonnas diskussiooni depressiooni ja toitumishäirete teemal ning tõsta ühiskonna teadlikkust, siis on minu peas hakanud idanema igasugused mõtted. Kes mind natukene tunneb, see ehk teab, et kui mu aju hammasrattad tööle lähevad, siis on neid suhteliselt võimatu peatada. Ja nii nad siis pöörlevad nüüd ja ma pean jälle magama paber ja pastakas voodis :D. Seda juhtub minuga alati kui ma midagi korraldan või organiseerin... mida juhtub ka päris sageli. Ärkan keset ööd ülesse mingi ideega ja selleks, et see hommikuks läinud ei oleks, kirjutan selle üles. Kusjuures ma isegi ei ava silmi sealjuures ja saan hommikul isegi aru mida ma kirja olen pannud. Igatahes on seemned mullas ja ma lasen neil seal idaneda. Ei hakka etteruttavalt toorestest viljadest rääkima. Alustasin eile sellest, et hakkasin koguma informatsiooni ja koostasin selle tarbeks 2 vormi – üks depressiooni all kannatavale inimesele ning teine inimesele, kelle lähedane või sõber kannatab depressiooni all. Vähem kui ööpäevaga on mul juba kümmekond lugu olemas. Eks ma vaatan jooksvalt kui kaua ma neid vorme avatuna hoian aga mõnda aega kindlasti. Kiiret mul ju pole ning saangi oma peas asjad korralikult läbi mõelda.

Igatahes need vormid asuvad siin:
Mina ja depressioon - depressiooni all kannatavale
https://docs.google.com/…/1QgkwVvRFvLnOrFYLNAhgBSL…/viewform
Tal on depressioon - depressiooni all kannatava lähedasele
https://docs.google.com/…/1BJA5dYPxXwepUW3_PdVZkUW…/viewform

Kui rääkida kuidas mul eile toiduga suhted olid, siis võiks öelda, et normaalsed. Oli küll paar nõrkusehetke, mil läksin ja võtsin paar plaanivälist suutäit aga üldiselt olin tubli. Kiidan ennast. Jalutamas käisin ka ja tegin isegi stepperil tund aega trenni õhtul. Tubli olen jeee!!!

Ja täna tööl olles ma isegi istusin naistega kohvipausil kella 10 ajal ning ei tundnudki väga ebamugavalt ennast. Olgu öeldud, et ma muidu olen väga sotsiaalne ja suhtleja inimene aga nüüd olen hakanud omaette hoidma ja justkui nagu tahaks olla nähtamatu ja mitte lobiseda ja olla lõbus ning naerda jne. Aga täna oli päris tore...ma polnud ju neljapäeval ning reedel tööl ja eks igatsesin ka oma töökaaslaste järgi. On mõnus olla tööl. Üldiselt mulle meeldibki olla pidevas tegevuses ja vedeleda ma ei oska. Jah, ma tean - mulle on öeldud, et ma pean õppima rohkem puhkama. Aga ma tunnen end hästi kui ma tegutsen. Eks see kõik võib ka kindlasti depressioonis oma osa mängida. Aga võin öelda, et aasta alguses ma kuhjasin end tegevustega üle, et mitte tunda, et ma olen üksildane. Siis mingil hetkel pressis see tunne ikkagi läbi ja tekkis apaatsus oma hobide ja muu suhtes. Pidin hakkama end sundima. Hetkel aga tunnen ma väga suurt motivatsiooni tegeleda selle depressiooni teemaga ja seda kõike on tekitanud need inimesed, kellega ma olen suhelnud. Ma saan aru kui oluline asi see on, millele tähelepanu juhtida. Ja see tundub olevat mulle ka minu võti depressioonist välja tulemiseks.

Ja täna õhtul on tudengipäevade raames öölaulupidu. Laulik on mul olemas.... ma juba ootan. Laul teeb meele rõõmsaks.

Ilusat päeva kõigile!

No comments:

Post a Comment

Aitäh!