Tuesday 26 April 2016

Täna mõtlesin selle üle, et see depressioon suudab reaalse mõtlemise nii korralikult ikka hanguma panna ja tundeid mõjutada. Pean silmas seda, et mul ei ole tegelikult ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, et depressioonis olla. Mul on elus kõik hästi. Jah, mul on ka muidugi asju, mille üle mul ei ole just põhjust käsi kokku lüüa, aga kellel neid poleks. Üldiselt saan ma edukalt kõigega hakkama ja mul on kõik tõesti hästi. Ometigi ma tunnen, et ma olen nagu õnnetu...see on nii vastuoluline tunne, sest ma olen väga tänulik selle eest milline mu elu hetkel on ja 5 aastat tagasi ma unistasin sellisest elust. Raske seda kõike selgitada ja mul on halb tunne, et ma üldse "julgen olla" depressioonis.
Igatahes ma ronin välja... ma luban teile ja eelkõige iseendale.

Olen siin rääkinud erinevate inimestega ja saan aru, et minu depressioon ja toitumiseprobleemid on tegelikult suhteliselt tagasihoidlikud. Viimased päevad olen ma ennast tundud päris hästi ja meelolu on olnud positiivne. Loomulikult ma tean, et minu emotsionaalne seisund on hetkel nõrgakene ja pean üritama vältida olukordi, mis mind murduma võiksid panna (kui seda muidugi on võimalik teha). Südames on mul ühtepidi väga soe tunne kõikidest nendest kirjadest. Inimesed on olnud nii toredad ja toetavad. Teisipidi on mul aga mingi raskus ka hingel, sest ma saan aru, kui paljud on väga keerulises olukorras ja vajaksid niiväga tuge ja võimalust sellest välja tulemiseks. Mõned on justkui leppinud oma olukorraga ja ei looda ega usu enam midagi. Ma nii tahaksin, et nad hakkaksid jälle lootma. Mingid lahendused peavad ju olema olemas. Meie kõigi jaoks. Mina juba tean, et mina tulen sellest üsna pea välja ning ma tõesti tunnen, et ma tahan midagi teha, et teisi aidata. Kui algselt oli selle blogi loomine mulle suuresti nagu mingi õlekõrs, siis nüüd aga on mul tõesti väga väga suur soov ja motivatsioon midagi muuta. Kui minu blogi lugemisest on kellelegi kasvõi mingit pisikest tuge, siis on juba hästi ning kui mu blogi peaks panema inimesi sellest teemast rohkem rääkima ja seda teemat teadvustama, siis on see juba väga hästi. Lisaks aga mõlgutan ma edasi oma mõtteid, mida saaks ära teha ja eks näis ehk nendest arenebki ühel päeval midagi.

Päike on väljas ja täna ma sõidan oma endisele armsale töökaaslasele külla ja ma olen selle üle niiiiiiii õnnelik.

15 comments:

  1. Nii imelik, kui see ka ei tundu - soovitan sul võtta piimhappebaktereid. Mul on tütar, kes paranemas söömishäirest (õigemini kohanemas selle haigusega) ja tal oli samuti tohutu frustratsioon peal. Ja hakkasin andma piimhappebaktereid paar kuud tagasi (märtsi alguses). Tema meeleolu on järjest parem, kuidagi tasakaalustub. Ei ole eufooriat, aga ei ole ka musta masendust. On sellised lainetused pigem. Proovi, kaotada pole midagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere. Aitäh soovituse eest.

      Delete
    2. eadlased on avastanud, et meie kehas on veel üks aju, kus miljardid ühendatud närvirakud ja neurotransmitterid edastavad ning täidavad ajust sõltumatuid käske. See pole midagi muud kui meie magu, mida on peetud varem igavaks ja passiivseks, kuid uuema teaduse valguses on tähtis keskus, mis juhib arvutute bakterite võimsat armeed ning mõjutab ka oluliselt meie olemust ja otsuseid. Saade on jäelvaadatav veel 2 päeva. http://etv2.err.ee/v/haridussaated/saated/0e50ab5b-ca63-450f-9405-48a019af2a24/koht-meie-teine-aju-le-ventre-notre-deuxieme-cerveau-prantsuse-2013

      Delete
  2. Kanep on hea depresiooni ravim, mis toob ellu positiivset suhtumist ja mõtlemist. Plus paneb analüüsima, mis sul enda käitumismustirite juures ei meeldi ja segab.

    ReplyDelete
  3. Depressioon - inimestel on x hetkel emotsionaalne raskseis ja sellest väljatulemiseks on ensesevaatlus väga hea viis. Kuid "deprekas" püsib ja isegi kasvab, kui hakatakse end modernse meedia abil igal pool eksponeerima, millega kaasneb pidev (ebatervislik) pingetõus, vajadus iga päev endast märku anda, klikke saada, säutsuda jm horisondil olla. Parem väldi seda. Käi looduses, naudi elu tütrega ja näed kuidas asjad paranevad. Tõmbleva meeediaga ühele pulsile saamine ei saagi midagi head tuua. Tervist!

    ReplyDelete
  4. Kusjuures peab ütlema, et depressioon ja söömishäired alati käsikäis ei käi. Ma närin tablette ja need vist hoiavad söömise poole korras - söömine tundub normaalne. Mida peab ütlema, et tundemaailm ei ole normaalne - ei ilma tablettideta ega ka tablettidega

    ReplyDelete
  5. Tere Annika.

    Puutusin kokku su looga umbes 5 minutit tagasi ja tunnen, et pean midagi kirjutama. Minu lugu on pikk ja keeruline, nagu meil koigil, aga milleni mina labi eneseotsingute leidsin, on see, et ma olen alati olnud "Siin". See "Siin" on minu jaoks vaga pealiskaudne mote, igal yhel on oma Siin. Mina olen Siin, aga kus oleda Sina? Miks sa oled Seal kus sa oled? Kas sul on seal halb voi hea? Kui sul on seal halb, siis miks sa sealt ara ei lahe? Ei saa ara minna? Miks? Mis sind kinni hoiab? Töö, kallim, pere, sobrad, ajalugu voi siis koik yhes?
    Ma olen hakanud endalt kysima vaga palju kysimusi ja leidnud veel rohkem vastuseid, kuid ykski vastus pole loplik. Miks? Sest lopp vastust pole olemas. Looduslike olenditena on meie koigi ja koige kysimuste esitamise lopp siis, kui me oleme leidnud Koik vastused. Voimatu ylesanne, kas pole? Milleks siis muretseda selle parast, mis see "Vastus" on, kui see pole loplik vastus nii voi naa? Sest me koik otsime midagi. Me koik tahame, vajame, anname, votame, elame, sureme enam vahem sama moodi. Me oleme inimesed. Inimestena oleme me alati vaga uudishimulikud. Me koik otsime Neid Vastuseid. Kuidas leida vastust kysimusele? Esita kysimus. Aga mis siis kui ma sellele kysimusele vastust ei tea? Siis otsi seda vastust enda ymbert, voi siis enda seest. Kui vastust ei tundu tulevat, esita uus kysimus.
    Ma olen nendes kysimustes elanud kaua ja elan edasi samades kysimustes, kuid igal kysimusel on oma koht ja aeg. Mis on Sinu kysimus praegult, sellel hetkel, siin arvuti, nutitelefoni voi muu vidina ees istudes? Kas sa saad sellele kysimusele hetkel vastust leida? Kui jah, proovi see kysimus labi motestada, kui ei, lihtsalt esita jargmine kysimus.

    See on yks Minu elu totedest. Kysimused, vastused ja mis selle informatsiooniga peale hakata.

    ReplyDelete
  6. Lugesin seda blogi ja umbes pool sellest tekstist oleks nagu minu enda kirjutatud. Söömisega on mul õnneks lihtsam, kuigi jah, arutut söömist on ette tulnud ja sellele järgnevaid süümekaid ka. Minu "lugu" algas pärast seda kui pärast väga pingelist kahte aastat haigestusin - esmapilgul ei midagi hulllu, paar päeva palavikuga voodis, kurguvalu, nohu. Sain justkui terveks, aga mis jäi, oli väsimus - meeletu, hall, lõputu... jah, mitte midagi ei jaksanud teha, isegi hammaste pesemine oli ülejõukäiv. Kapseldusin koju, tuppa, varjule maailma eest.
    Umbes kuu aega hiljem läksin perearsti juurde - perearsti õde soovitas teha vitamiinikuuri. Tegin ja läks justkui paremaks. Kuu aega hiljem olin uuesti arsti juures, siis tegime kõikvõimalikke analüüse ja pealtnäha oli kõik justkui korras. Aga tegelikult ei olnud ju! Kuigi mul on pere ja lapsed ja kõik justkui hästi, siis süvenes see meeletu hallus, tühjus ja üksindus iga päevaga. Hakkasin vältima inimestega suhtlemist, avalikes kohtades (sh poes) käimist ja sõpradest eemale hoidma. Tekkisid liigesevalud, mäluhäired ja paanikahood - ja see hakkas juba väga tõsiselt mu elu segama. Meeletu väsimus, mis võis tulla hetkega ja ilma näiva põhjusta. Mingid tegevused, mida just olin teinud, aga kohe unustasin - näiteks selle, et panin panni pliidile sooja, et süüa teha ja märkasin seda umbes 20 minuti hiljem, et pann on ikka pliidil ja juba peaaegu punane kuumusest. Minu kehas toimusid protsessid, mille kontrollimine käis mulle ülejõu - nagu oleksid korraga mingid pidurid ära kadunud. Emotsioonid kõikusid masendusest eufooriani, juba 10 mintutit peale ärkamist võisin olla rampväsinud.
    Siis jõudsin õnneks psühholoogi juurde - ja ausalt, ma ei oleks elus arvanud, et kõik nii võib minna. Mina, suhteliselt noor, mõtlev, terve naine??? Jah, depressioon. Paranemiseks kiirem variant ravimid ja aeglasem variant töö iseendaga. Keeldusin ravimitest ja valisin töö iseendaga, oma mõtetega ja hetkes kohalolemise harjutamise ja uuesti keskenduma õppimisega. Tund-tunnilt, päev-päevalt on elu läinud tasahilju paremaks. Loomulikult oli tagasilööke - aga mind aitas palju kordi väga lihtne ja tõhus nõuanne, mille sain psühholoogilt: kui tunned, et oled väsinud, siis maga! Kasvõi keset päeva, kasvõi pool tundi!
    Mul kulus rohkem kui aasta - et hakata uuesti elust rõõmu tundma, olla õnnelik väikeste asjade ja oma isiklike edusammude üle. Täna saan öelda, et minu suur õnn kõige selle juures on mu abikaasa, kes oli ja on mu kõrval, kuulas, toetas ja hoidis mind; andis mulle aja olla iseendaga. Aasta alguses hakkasin käima joogatundides ja mul on ka sellest väga palju abi olnud. Täna, poolteist aastat hiljem võin öelda, olen jõudnud sellelt kummaliselt elukäänakult tagasi kohta, kus teeotsa kaotasin - julgen jälle unistada, oskan elust rõõmu tunda ja minu maailma on värvid tagasi tulnud :)

    ReplyDelete
  7. Aitäh kirjutamast ja oma kogemust jagamast.

    ReplyDelete
  8. Ma ei ole sinu blogiga väga põhjalikult tutvunud. Ise olen kannatanud depressiooni ja söömishäirete all väga pikalt. Selleni välja, et enesetapp näis ainukese vabanemiseni sellest kohutavast tundest. Nagu näha olen endiselt siiksi elus:) Usun, et olen leidnud lahenduse. See oli viimane asi millest lootsin lahendust leida olles proovinud ära kõik võimalikud moodused. See uus maailmavaade on raputanud endist väga jõuliselt. Olen valmis sulle sellest ka täpsemalt rääkima. Mul oleks justkui loor silmade eest ära tõmmatud ja ma näen ja mõistan elu ja toimuvat täiesti uues valguses.
    Kui sa oled ikka väga sügaval augus siis kelle poole sa hüüdma hakkad? Hädas meil tuleb Jumal meelde. Nii ka minul. Põlvitades haigla põrandal ja uppudes oma pisaratesse hüüdsin ma tema poole viimases lootuses: "Jumal, kui sa oled olemas siis aita mul terveneda."
    Varasemalt olin ma nõus järgima ükskõik mis usundit, elama naiivselt erinevate gurude õpetuste järgi, mediteerima, harrastama joogat jne. Jooksin meeleheitlikult ühelt vaimselt ürituselt teisele muudkui otsides leevendust. Lootes abi saada ning vastuseid kuidas peaksin ikka oma elu elama külastasin loendamatul hulgal sensitiive, ravitsejaid, ennustajaid ja astrolooge ning lugesin tonnide viisi eneseabi kirjandust.
    Nagu ma juba mainisin ei näinud ma kristlikus õpetuses midagi kasulikku. Mõtlesin, et see on täiesti iganenud õpetus. Jeesus Kristuse nimi tekitas pigem õõvastust. Mis mind aga nõnda nagu eespool mainisin käituma pani oli hingeline tühjus ja puudujääk. See on nö Saatana ülikaval plaan juhatada ja hoida meid Jumala sõnast eemal. Inimesed kelles on kurjad vaimud võivad käituda Jeesuse nime mainimisel endalegi täiesti ootamatult. Olen tänasel päeval oma silmaga näinud kuidas inimestest kurje vaime välja aetakse ja see ei ole ulme. Oma teadmatuses oleme nii mõningi avanud ukse kurjale. Kes näiteks läbi spirituaalsete praktikate, kes mõne teadmamehe juures käies, kes joogat harrastades ja neid võimalusi on veel mitmeid kuidas see juhtuda võib. Merike Aus kes on varasemalt teispoolsusega väga tugevalt kokku puutunud ja ka ise ennustajana olnud räägib järelkuulatavas saates "Nähtamatu maailm" vaimumaailmast ja ka selle ohtudest: http://sound.valgusetee.ee/save-43/merikel/0/0.
    Ta räägib sellest pisut ka artiklis "Kuidas vabaneda posija küüsist":http://www.ohtuleht.ee/363326/kuidas-vabaneda-posija-kuusist#.VxCkOJY6ZyA.facebook

    ReplyDelete
  9. Eelmise jätk...New age' i uskumuse kohaselt elab hing pärast ihu surma edasi ning inimene taaskehastub ikka ja jälle. Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et sõnakuulmatuse tagajärg on surm. Kuid Saatan väitis otse vastupidist! Ja esimene inimpaar langes.
    Teame lugu Saulist, kes läks meediumi juurde lootuses ühendust saada prohvet Saamueliga. Saul teadis suurepäraselt, et Jumal ei kiitnud surnutega "rääkimist" heaks. Jumal on öelnud: "Kui teile öeldakse, et küsitlege surnute vaime ja ennustajaid siis vastake: "Kas rahvas ei peaks küsitlema oma Jumalat? Kas tuleb elavate pärast küsitleda surnuid? " (Jes.8,19)
    Sageli ütlevad inimesed, et miks peaks uskuma mingisse habemega vanamehesse, kes on kuri käskija, ja et miks peaks olema nagu ori, et temasuguse käske täita?!
    Ent kelle ori on inimene tegelikult, kui on Jumalale pööranud selja?!
    Religioonivaim eksitabki, et Jumal on kuri, käskiv ja keelav. See on deemonite pärusmaa, et eksitada inimesi ja panna nad pöörama Jumalale selga.
    Jumal on Armastus ning Ta otsib lähedast suhet iga inimesega, et külvata oma Lapsi üle oma Armuga, Armastuse ja Rahuga.
    Psühhiaatrite osas soovitan eriti nendele, kellel esinevad ka somatisatsioonihäired ehk depressioonist stressist tingitud valud psühhiaatrit Viktor Sergejev. Ta on seda teemat palju uurinud ning oskab sind vähemalt mõista. Samuti söömishäiretega inimesena näen, et ainus kelle poole ma pöörduksin on tema. Ta oli varasemalt Psühhiaatria kliiniku juhataja ja paljude kogemustega. Nüüd võtab arstina vastu.
    Kui kellegi tekib küsimusi või tunneb, et soovib antud teemal rohkem informatsiooni saada siis võib minule helistada. Number on 55948587:)
    Paranemist:)

    ReplyDelete

Aitäh!