Tänane päev

Ärkasin 10 läbi ja esimene asi, mida ma tundsin oli see, et kõht on täis. Mis pole ka muidugi ime, arvestades kui palju ma eile söönud olin. Käisin pesin hambad puhtaks ja otsustasin, et pean siiski hommikuks endale putru keetma. Kui ma viimasel ajal olin söönud hommikuks putru hunniku hapukoorega, siis täna ma otsustasin, et söön ainult natukene putru. Mõeldud - tehtud ja olin peale seda enda üle hirmus uhke, et hapukoort ei võtnud. Öösel tekkis mul mõte hakata seda blogi pidama ja peale sööki ma sellega algust siis tegingi.

Nikerdasin vaikselt oma blogi kallal kui üks hea inimene, kellele ma olin oma olukorrast kurtnud, mulle kirjutas ja teatas, et tema nüüd tuleb mulle järele ja me läheme loodusesse. MIDA??? MA EI TAHA JU!!! Ma tahan lihtsalt kodus olla, omaette, kus mind keegi ei näe... Läksin kõigepealt kööki ja surusin endale 5 juustuleiba sisse (topeltjuustuga). Aga tema ei jätnud ja nii ma vedasin end pesema. Olgu öeldud, et ma käin tavaliselt alati kohe peale ärkamist duši all ära aga täna lihtsalt ei viitsinud. Ajasin siin ühed oma kahest püksipaarist, mis mulle veel kuidagi jalga lähevad, jalga ja vedasin end välja. Sõit viis meid Taevaskojasse. Tee peal pani mu kaaslane veel päris palju häid kilde - üks nendest jäi eriti eredalt meelde ja ajas mind väga naerma. Nimelt seisis ühe maja ees 2 autot - roheline ja punane. Ta ütles: "näe, seal on punane auto". Mina: "seal on roheline auto ka". Tema: "aga see punane auto on punasem". :D :D :D . Tõsi ta on - oli tõesti punasem, kui roheline auto. Üldse tuli tal kuidagi päris hästi välja minu väga niru olekut natukene paremaks muuta. Kindlasti ma nägin muidugi suhteliselt närb välja ja ega sisemiseltki oli mul halb ja ängistav ja mõtted liikusid ümber toidu. Taevaskojas oli väga ilus ja kindlasti tegi värske õhk mulle head ja vähemalt olen ma täitnud oma joogaõpetaja nõuande - viibida iga päev vähemalt 10 minutit värskes õhus. Tagasiteel ei suutnud ma enam oma pisaratega võidelda ja natuken murdusin. Aga õnneks tuli mu kaaslase suust mõistvat ja abistavat teksti. Mitte stiilis: " mõtle, et sul on kõik hästi" või "sa pead sundima ennast...". EI PEA - mul on depressioon ja ma ei saagi end sundida - see pole mingi halb tuju, mis lihtsalt möödub. Igatahes on tore teada, et mu ümber on inimesi, kes hoolivad...Ma olen tänulik, et ta mind välja vedas.

Koju jõudes ma praadisin endale šampinjone munaga (3 muna - päris suur hunnik sööki inimesele, kes mõni tund tagasi kugistas 5 võileba ja hunnik juustu ka veel niisama otsa). Ja siis sõin veel ühe paki magusaid hommikusöögipadjakesi peale. Selline magusanälg on, et mine hulluks. Oehh - kööki oleks vaja koristada...loodan plika peale. Läksin tuppa oma blogi kirjutama. Plika tuli koju ja pesigi nõud ära. Nii tore :). Siis tuli mul jälle metsik magusanälg peale ja ma vedasin end poodi ja ostsin jäätist. Terve hunnik jäätist hinge all ja jälle arvuti taha blogi kirjutama.

Kell 17.15 peaks mul algama laulutund aga täna kohe kuidagi ei suuda sinna minna ja kirjutasin õpetajale, et ma täna ei tule. :(

Vahepeal sattusin lugema paari depressiooniteemalist artiklit, mida Postimees oli jaganud ja leidsin, et nüüd on paslik ka oma blogi avalikuks teha.

Kell saab peagi kaheksa õhtul. Lõpetasin just järjekordse hunniku jäätise söömise. Ja see on ikka täiesti haige, mis ma teen. Katsun end nüüd natukene analüüsida, et miks ma seda teen. Kas ma püüan sellega kompenseerida millegi puudumist. Täiesti võimalik, et see nii on. Mul on hiljuti olnud mõned pettumused elus. Ja hetkel ongi selline tunne, et motivatsioon on täiesti otsas ja ei taha enam särada ja olla aktiivne. Samas ma ju ei taha ka end hävitada aga ma nagu tahaks lihtsalt olla nõrk. Mul on jõud otsas. Just praegu kirjutasin ma FB-s ühe tuttavaga oma olukorrast ja läksin temaga põhimõtteliselt tülli. Ta ütles, et ta on olnud palju hullemas olukorras kui mina. TERE HOMMIKUST!!! Kuidas ta üldse oskab neid olukordi võrrelda - ta ju ei näe minu sisse. Igatahes kõlas see mulle süüdistusena, et mis ma üldse hädaldan. Abiks see vestlus ei olnud. Ma ju tahan ka olla rõõmus ja õnnelik aga hetkel ma lihtsalt olen selline. Vabandust, et ma pole võib-olla sama seltskondlik ja sotsiaalne nagu tavaliselt. Vabandust, et kohe igasuguste ettepanekutega kaasa ei lähe. Aga ma olen inimene ja inimesel on õigus olla haige. Ja just seda ma praegu olen.
Ärritusin muidugi kiiresti. Tuttav muidugi vabandas ja ma andsin talle andeks.

Siis kirjutas mulle üks teine tuttav, kellega ma olen mõned korrad küll ka kohtunud läbi ühiste tuttavate aga rohkem on ta lihtsalt mul FB listis. Ja ta rääkis enda psüühilisest seisundist. Ja ausalt öeldes ma olin üllatunud. Me ei aimagi ju, mis toimub inimeste sees. Me vaatame iga päev "õnnelike inimesi" ja nende "ilusaid elusid" FB-st. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Soovin siinkohal kõikidele inimestele jõudu ja vastupidavust mistahes olukorras. Ma sain kuidagi nii palju jõudu sellest vestlusest, et kui ma veel hetk tagasi mõtlesin, et ma lähen võtan veel ühe portsu jäätist, siis nüüd ma enam seda teha ei kavatse. Hakkan mingi aja pärast hoopis oma joogaharjutust tegema.

Kell on juba 22 ja ma pole oma joogaharjutuseni veel jõudnud. Põhjus on nimelt selles, et suhtlen inimestega - nii tuttavatega kui võõrastega. Olen saanud mitmeid kirju ja see ei ole tõesti pelgalt statistika, mis väidab, et depressioon on levinud haigus. Inimesed, kelle kohta ma poleks osanud iial aimata, et põevad depressiooni...samuti võõrad. Inimesed kirjutavad mulle ja tänavad mind, et oma lugu jagan ja jagavad oma lugusid. Ma tänan teid kõiki. Me pole üksi - seda on hea ja toetav teada. Mul on päeva lõppedes head emotsioonid, sest lisaks tagasisidele, mis ma blogi kohta saanud olen, tõotab homme tulla lahe päev, sest üks pianist lubas mulle külla tulla ja ma saan temaga koos musitseerida. Jipppiiiii-jeeeeeee. :) :) :)