Thursday, 21 April 2016

Tere! Mina olen Annika ja ma tunnistan avalikult, et mul on depressioon!

Selle blogi eesmärk on kirjeldada minu igapäevaelus hakkamasaamist ja võitlust depressiooniga.

Miks ma seda teen???

Esiteks sellepärast, et tunnen hetkel, et sellest võiks mulle minu olukorras abi olla - nii, et täiesti isekad põhjused algatuseks ja justkui mingi õlekõrs, millest haarata.

Teiseks sellepärast, et olgugi, et depressioon on väga levinud meeleoluhäire, ei mõista paljud inimesed selle olemust ja selle all kannatavaid inimesi. Rõhutan, et depressioon ei ole lihtsalt halb tuju. Osad inimesed on mulle öelnud: "mõtle, et kõik on hästi". Kui depressioon oleks hallatav on/off nupuga, siis ma oleksin seda nuppu juba ammu vajutanud!!! Ma ei hakka siinkohal üles loetlema depressiooni sümptomeid - internet on vastavat informatsiooni täis. Mainin vaid, et 15-20 % täiskasvanud inimestest on sellega kimpus. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) admetel kannatab üle 350 miljoni erinevas vanuses inimese üle maailma selle all. Nii, et väga suure tõenäosusega puutume me kõik oma elus mingil hetkel depressiooni all kannatavate inimestega kokku.
Ehk suudab mu blogi aidata paremini mõista depressiooni alla kannatavat inimest ning võib-olla leiab keegi siit endale mõne näpunäite, kuidas käituda kui su lähedane, sõber, töökaaslane jne kannatab depressiooni all.

Kolmandaks sellepärast, et jagada oma lugu ja kogemusi teistele depressiooniga võitlejatele.

JA ÜLEÜLDSE MA EI PEA OLEMA KOGU AEG SÄRAV JA ÕNNELIK! Jah, me kõik tahame maailmale näidata, et meil on kõik hästi ja me oleme oma eluga rahul ja saame suurepäraselt hakkama. Ühiskond on meile justkui pannud normid, et me peame kogu aeg olema ilusad ja õnnelikud. Ei ole populaarne olla õnnetu ja depressioonis. Aga meil on see õigus!!! Ja mul ei ole häbi tunnistada, et olen jooksnud ummikusse. Selline ma hetkel olen! Just!!! Mis ei tähenda muidugi seda, et ma selle vastu võitlema ei asuks. :)


11 comments:

  1. Väga tubli oled! Olen ise samas olukorras- võidelnud depressiooniga pea 8 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid aegu.....ahjaaa, lisaks kimbutavad mind paanikahood.

    ReplyDelete
  2. Väga tubli oled! Olen ise samas olukorras- võidelnud depressiooniga pea 8 aastat. On olnud paremaid ja halvemaid aegu.....ahjaaa, lisaks kimbutavad mind paanikahood.

    ReplyDelete
  3. Aitäh Efka! Ma soovin Sulle palju jõudu ja lahendusi olukorrast välja tulemiseks.

    ReplyDelete
  4. Aitäh, Annika, julguse eest lugu jagada! Kuidagi lohutav on lugeda, et me polegi siin maailmas selle küsimusega nii üksi, kui vahest tunduda võiks. Kannatan ka mina selle halli kolli varjus ja seda konkreetselt küll tugevate ravimite kõrvaltoimena, aga vahet pole, tulemus on sama. Tahaks sageli ainult magada ja üldse mitte nina kodust välja pista - kodus on mõnus ja soe ja hea ja väljas on inimesed, kes tunduvad kõik õnnelikumad, paremad, ilusamad või lihtsalt tüütumad. Ja äkki juhtub kogemata, et mõni tuttav tuleb vastu ja küsib siis, et kuidas sul läheb ka ja Jumal hoidku selle eest, sest siis on vaja ju krampis naeratus näole manada ja hammaste vahelt suruda, et "Hästi läheb", sest ei saa ju öelda, et "noh, mõnedel päevadel on sandisti, mõnedel veel kehvem, aga vahest tuleb ette ka selliseid päevi, kus ma väga ei nutagi." Üks hullemaid asju on see, kui keegi tuleb ja ütleb: "Oh sa vaesekene, kui raske sul on!" Seepärast olen pidanud targemaks hambad risti hoida ja olla napisõnaline. Ja siis teema mujale juhtida ja kui tuttav minema kõnnib, siis paar pisarat valada. Õnneks leidub vahest sisemist jõudu selle üle iroonilist nalja heita ja endale tunnistada, et vot ongi depressioon ja maailm peab sellega leppima. Söön kilo šokolaadi, kui tahan, nutan, kui tahan. Aga vahest tahan küsida, kas ma saan seda päris rõõmu ka veel tunda kunagi. Sellised küsimused tekivad, aga kuidagi leidub kusagilt see jõud, et ärkad järgmisel hommikul jälle, ajad end ägisedes voodist püsti, nutad veidi, jood kohvi/teed (koos paari pisaraga), porised, siis hakkad enda tujutsemise peale naerma, ajad end riidesse, pühid varrukaga silmi, tõmbad kapuutsi silmini ja kõnnid tööle, lootes südamest, et tänaval ühtegi inimest vastu ei tule. Ja kui tuleb, siis karjud mõttes järele, et "mis töllerdad siin, see on minu tänav ja siin ei käida siis, kui mina liigun, sest ma tahan praegu üksi olla ja..." Ja ohkad vaikselt. Äkki tuleb homme päike välja. Juulis võib isegi plusskraade esineda...

    Ehk on mu heietused ka kuidagi toeks kellelegi. Kunagi saab see lugu ka ehk avalikumalt jagatud, aga kuna ma mingit kaastunnet ja küsimusi, et "kuidas sul, vaesekesel, siis läheb?" või soovitusi, et "püüa rõõmsalt mõelda" ilmselgelt ei taha, vaid inimestega lihtsalt mõnikord chaitassi taga lolli juttu ajada ja kogeda, et nad näevad ikka mind, mitte minu depressiooni, siis hetkel jään siia blogisabasse. Aga kui keegi tahab tekitada punti ja midaiganes chaitassi asja arutada, siis selleks olen ikka avatud. :D (Caffeine'is Kaubahalli all on parim chai Tartus)
    ...läheb ja teeb selle peale omale ühe chai latte ja silitab korraga kahte kassi ja abikaasat...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pia, see on uskumatu. Sina ka...kas sa tead, et ma olen juba saanud mitmeid kirju nii oma tuttavatelt kui ka võõrastelt, kes on selle haigusega kimpus. Olgu siis põhjused ja täpne väljendusviis milline tahes. Me isegi ei kujuta ette kui paljud inimesed kannatavad selle all. See kuidas sa seda kirjeldasid - nii ongi. Pigem näidata, et oled õnnelik. Olgugi, et sees kõik põleb ja keeb. Ja see tunne, et ei taha isegi "tere" öelda. Teed näo, et ei näinud kedagi. Ja mitte sellepärast, et teine oleks kuidagi selles süüdi vaid sa ise tahaksid olla lihtsalt nähtamatu kogu maailma jaoks. Vaikselt siblida ringi ja teha oma toimetusi. Selle chai peale peab täitsa mõtlema. :) Ole tubli ja tänan sind samuti avameelsuse eest. Hea on teada, et me pole üksi.

      Delete
    2. Tere Annika :-)! Võta minuga ühendust meili(rsoosaar@gmail.com) või Skype kaudu. Skype nickname on "hellgod", arusaadavalt ilma jutumärkideta :-)

      Delete
  5. Ma kirjutan ka sellest päris palju. Natukene saan sõimu ka. Küllap võid sa ka mingi hetk leida nõmedaid kommentaare jms, püüa siis neid mitte lugeda :) Blogi läheb igatahes reading listi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh kirjutamast. Eks ka igapäevaelus olen saanud tagasisidet, et depressioon on väljamõeldis. Paljud inimesed muidugi nii resoluutsed ei ole ja lihtsalt ei tea, mis imeloom see depressioon on. Ega mul muidugi kahju pole neile siis selgitada. Küllap ma suudan negatiivsusest üle olla aga sellega ma pean arvestama, et kuna ma selle asja juba avalikuks tegin, et inimestel on õigus oma arvamustele.

      Delete
  6. Varsti veereb Annika ringi nagu muna-ümmargune ja täiuslik, ilma ühegi terava nurgata. Munal on täiuslikkuse energia. Igatsus täiuslikkuse järele panebki sind sööma. Ometi oled looduselt saanud nii palju-hääl(kuulasin), välimus(vaatasin),arukus (lugesin).

    ReplyDelete
  7. Jagan 2 kasulikku kuulamist ja vaatamist depressioonis olijatele:
    Tervenemine I osa: https://www.youtube.com/watch?v=5KCYcYrONJo
    Tervenemine II osa: https://www.youtube.com/watch?v=xrpn4E9TReg

    ReplyDelete
  8. Sinu seedesüsteemi mittetoimises võib peituda üks depressiooni põhjuseid. 2 päeva on see veel järelvaadatav. Teadlased on avastanud, et meie kehas on veel üks aju, kus miljardid ühendatud närvirakud ja neurotransmitterid edastavad ning täidavad ajust sõltumatuid käske. See pole midagi muud kui meie magu, mida on peetud varem igavaks ja passiivseks, kuid uuema teaduse valguses on tähtis keskus, mis juhib arvutute bakterite võimsat armeed ning mõjutab ka oluliselt meie OLEMUST ja otsuseid.http://etv2.err.ee/v/haridussaated/saated/0e50ab5b-ca63-450f-9405-48a019af2a24/koht-meie-teine-aju-le-ventre-notre-deuxieme-cerveau-prantsuse-2013

    ReplyDelete

Aitäh!