Valu seljas, valu kõhus, tükitunne kurgus, ebameeldiv maitse suus, raske olek, süümepiinad, kurbus, pettumus, viha, ängistus....murdumine. Tahaks nutta aga füüsiliselt on nii raske olla, et ei jõua. 

Mis siis juhtus vahepeal?

Ei midagi muud erilist kui see, et peale esimest (küllaltki suurt) jäätisehunnikut läksin ja võtsin ma teise veel. See söödud, siis tundsin, et tahaks midagi soolast. Tegin ühe juustuvõileiva. Kusjuures juustu panin kaks viilu ja võid ikka paksult. Peale seda tegin veel ühe sellise võileiva ja siis veel ühe. Siis jõin veel ühe viljakohvi ka otsa. Ja nagu juustu veel vähe sai.,siis läksin keerasin ühe juustuviilu rulli ja sõin ära, siis teise ja siis kolmandagi....Ja tõesti mul on halb olla nüüd. Ma olin ju hommikuks putru ka söönud ja sellestki oli veel kõht täis. Mul on nüüd tõesti väga halb olla nii 

füüsiliselt kui emotsionaalselt. 

Miks ma seda siis teen???

Püüan kuidagi kirjeldada mida ma tunnen sellel hetkel kui ma söön. Tunne on kuidagi mõnus ja soe. Justkui selline, et ma pole üksi vms. Ma tean, see kõlab haigelt ja see ju ongi haige. Aga ma olen siin blogis täiesti aus ja ei hakka midagi ilustama või moonutama. Ma pean leidma söömisele mingi asendustegevuse, mingi rituaali vms. See peab lõppema. Kusjuures ka hetkel ma mõtlen, et tahaks midagi ja soovin, et maos oleks juba natukene ruumi jälle, et süüa.

Kirjutasin klaverimängijale, et ta ei tuleks...Nüüd on mul vaba voli olla paks ja täissöönud....:(:(:(

Selline tunne on, et ma tunnengi end hästi ainult sellel konkreetsel hetkel, kui ma söön. Tahan süüa!!! Samas muidugi ei taha ka....miks ma midagi ei tee...Koristama pidin ju....oehhh, kui raske ja kurb on olla ja niimoodi tunda.
Üritan mõelda, et mida ette võtta aga kõige esimene mõte on, et sööks kõigepealt midagi ja siis mõtleks edasi.

Nii, praadisin endale pool pakki pelmeene ja sõin need ära hunniku hapukoorega. Ja siis veel hunniku juustuviile otsa. Nii, et see pakk juustu, mille ma hommikul avasin, on nüüd otsas. Ja kell on 14.30. Vaadake postituse alguse kellaaega ja mõelge millise lühikese ajavahemiku jooksul ma selle hunniku toitu endale sisse kuhjanud olen,