Tuesday, 17 January 2017




Esimese loo tegelane on Krista, 45 - aastane: "Ootan tööpäeva lõppe, et siis koju minna ja lihtsalt mitte midagi teha. Vahel on tahtmine põrandal kükitada, et võimalikult olematuks ennast teha, justkui kartes, et keegi aknast mind näeb. Kuna kellegagi eriti enam läbi ei käi, siis mul külalisi ka ei käi. Olen õnnelik, kui keegi mulle ei helista, õnneks ongi minu telefonihelinat väga harva kosta. Samas pean ma poes käima, kuid ka see on mõnikord välditav, saadan lapse poodi. Ei, ma ei karda otseselt inimesi ja suudan võõrastega täiesti vabalt suhelda, aga ma ei kipu seda eriti tegema, lihtsam on omaette olla."






No comments:

Post a Comment

Aitäh!