Thursday 28 September 2017

Ma sain mõned päevad tagasi oma Easy Origami raamatu kätte ja esimeseseks loomaks oli koer. Pildi peal sinine on minu tehtud. Mu elukaaslane küll küsis, et miks ma koera asemel jänese tegin?


Tuesday 26 September 2017

Juba eile õhtul tundsin, et mingi paha ärevus on mu sees jälle kasvamas. Täna hommikul pidi mul kell 9 olema arsti visiit aga just vahetult enne kodust väljaastumist tekkis mul paanikahoog. Tekkis see täiesti tühisest asjast aga see pani mind tundma pisut õnnetuna ja tundsin, et tahaksin mõne pisara poetada. Ma teadsin, et mul pole aga selleks aega sest pidin arstile minema. Üritasin emotsioone tagasi hoida kuid ei suutnud. Siis hakkasin mõtlema, et ma jään nüüd ju arstile hiljaks ning see mõte tekitas mul paanikahoo. Tundsin, et rikun jälle kõik ära. Kuskil kümne minuti pärast olin elukaaslase abiga kriisist üle saanud ja lahistasin nutta, mu elukaaslane helistas arstile ning sai mulle uue aja pärastlõunaks. Endalegi suureks üllatuseks otsustasin ma neljaks tunniks siiski tööle minna. Nii, et ma päris kindlasti teen pisikesi edusamme paranemise suunas ja ma olen selle üle uhke ja õnnelik. Läksin tööle ja rääkisin töökaaslastele, mis oli juhtunud. Mu töökaaslased on lihtsalt nii armsad inimesed. Mina tundsin ennast süüdi, et nüüd pean töölt ära minema varem jne. Nemad aga olid nii mõistvad ja ütlesid, et sa pead enda peale mõtlema ning ei ole süüdi, et oled haige. Nad panid mind ennast nii hästi tundma. Nad üldse käituvad väga õigesti minu arvates - see tähendab nad lihtsalt käituvad nagu nad alati on käitunud - naeravad, viskavad nalja jne. Samas lasevad mul kui ma soovin terve päeva omaette tööd nohistada ning ei pea mind ebaviisakaks vms. Vahepeal küsivad kuidas ma ennast tunnen ning vahepeal üritavad ka mind vestlusesse kaasata aga nad pole kuidagi pealepressivad. Kui midagi koos süüakse, siis pakutakse ka mulle. Kui mingi ürituse vms teema on, siis kaasatakse ka mind - mind pole kõrvale jäetud. Mul lihtsalt lastakse ise valida kui palju ma nendega suhelda ja nalja visata tahan. Mõni päev teen seda rohkem, mõni päev mitte üldse. Igatahes mul on nendega väga vedanud, ma tunnen nende toetust ja ma olen nii õnnelik, et ei pea töö juures "maski" kandma. See on tegelikult tohutu kergendus.

See kõik paneb mind siin mõtlema selle üle, et peaksin rohkem ennast kuulama. Juba eile ma tundsin, et midagi vist hakkab plahvatama varsti. Oleksin pidanud leidma mingi võimaluse kuidas see äng välja lasta. Ma hetkel ei tea täpselt kuidas aga ma kavatsen järgmisel korral, kui ma selliseid kahtlaseid signaale tunnetan, midagi proovida. Samuti pean ma õppima paanikahoogudega toime tulema. Paanikahood (vähemalt sellisel kujul - süda peksis, kerge minestustunne ja hingeldasin väga kiiresti, et isegi nutta oli keeruline) on minu jaoks tegelikult uus asi. Nagu mu elukaaslane ütles, siis: "deep breath". Eks ma püüan oma keha ja vaimu rohkem kuulama hakata ja üleüldse oleks aeg endaga paremaid suhteid looma hakata.

Arst ei soovitanud mul naistepuna edasi tarbida - rääkis midagi maksa kahjustustest. B-vitamiini ja kalamaksaõlikapseleid jään edasi tarbima aga lisaks hakkan siiski nüüd ka antidepressante võtma. Arst kirjutas mulle neid mida ma siin mõni kuu tagasi tarvitasin - Escitalopram. Proovin nendega ja lähen kahe nädala pärast tagasi tema juurde. Ma ei saa öelda, et ma just väga rahul ja õnnelik olen sellega, et ikkagi medikamente tarvitama hakkan. Samas ma saan ju aru, et ma olen haige ja vajan abi. Vaatame kuidas see asi areneb. 

Õhtul helistas mulle ka mu CBT terapeut ja minu esimene CBT kohtumine on järgmisel teisipäeval. Nii, et olen lootusrikas. 

Soovitan kõikidele teistele, kes ka depressiooni küüsis on, abi otsida. Elu on seda väärt, et olla õnnelik.

Saturday 23 September 2017

Sain mõned päevad tagasi oma joonistamise kraami kätte. Täna siis esimene tutvumine akrüülidega. Oli väga lõõgastav ja midagi sellist nagu siin pildil, minu sees hetkel ka pulbitseb - üleüldine valus segadus mille sees elutsevad probleemide tuumikud kuid paistmas on siiski juba valged lootuskiired.


Neljapäeva hommikul oli mul telefonivestlus CBT (Cognitive bahavioral therapy)
terapeudiga. See oli selline vastastikkune informatiivne kõne. Mina andsin talle infot oma seisukorra kohta ja asjade kohta mida ma tahaksin muuta, milleks on siis peamiselt pidev muretsemine (ka pisiasjade pärast) ja asjade negatiivselt nägemine. Tema selgitas mulle natukene CBT olemust ja rääkis ka teistest võimalustest kuhu ta saab mind suunata (nõustamine). Samuti pean ma nüüd selleks ajaks, kuni ma CBT- ga tegelen, loobuma teistest teraapiavormidest. Seega hüpnoteraapia lükkub kaugemasse tulevikku. CBT teraapia eest ma maksma ei pea kuna seda rahastab NHS (National Health Service). Seevastu hüpnoteraapia tunniajane seanss maksab mulle siin 90 naela. Hüpnoteraapiasse kavatsen siiski peale CBT ja võimalikke nõustamisseansse tagasi minna. Usun, et mõned mu probleemid võivad olla hüpnoteraapiaga paremini ravitavad (näiteks tõmblused, mida ma teen peaga, käega jne). Ka ei tee nad nõustamist ja CBT korraga nagu ma aru sain ja seega pidin valima. Nõustamist olen Eestis ennemgi korduvalt saanud kuigi pean tunnistama, et kuna ma polnud eriti järjepidev siis erilist suurt tulemust ma sellest ei näinud. Otsustasin esialgu CBT kasuks. Elame-näeme, olen hetkel väga lootusrikas - nii, et siiski mitte üdini negatiivne :D.

Tegelikult on mul viimane nädal tunduvalt parem olnud. Võtan nüüd juba peaaegu nädal looduslikke preparaate ning nagu ma juba varemgi mainisin, siis on täiesti võimalik, et ma lihtsalt oma suure sooviga, et need mind aitaksid, tunnengi ennast juba paremini.

Eilsest päevast rääkides, siis eile hommikul sõitis mu elukaaslane nädalavahetuseks Saksamaale. Ta läks kodust ära juba üsna varakult - enne viit hommikul. Ma magasin edasi kella 6.30-ni ja kui ärkasin olin suht imestunud, et ta mulle WhatsAppi midagi kirjutanud polnud. Tema lennuk läks kell 8.00 ja kui ka 7.30 ikka ei midagi, siis minu muretsemisgeneraator tõmbas ennast ikka korralikult käima. Selline käitumine polnud tema puhul tavapärane - me anname alati teineteisele teada, et nüüd oleme rongi peal ja nüüd lennujaamas jne. Aga seekord vaikus. Mul oli ikka juba selline mõnus paanika tekkinud, siiski sundisin ennast tööl tööle keskenuma ja minu suureks rõõmuks ja üllatuseks õnnestus see mul suhteliselt kenasti. Kell 10 kuskil oli lennuk Saksamaal ja siis korraga sain ma tagant järele kõik tema eelnevad sõnumid, millegipärast tal internet jamas telefonis.

Teine situatsioon tekkis eile mööbliga - nimelt pidi meile kahest erinevast kohast eile mööblit tulema ja mu plika pidi need vastu võtma. Ma ei saa siiani päris täpselt aru mis juhtus aga mitte ühtegi mööblitükki meieni ei jõudnud. Detailid polegi olulised. Oluline on see, et sellised asjad on mind siin viimastel kuudel suht endast välja viinud ja ka seekord ma tundsin mingiks viieks minutiks, et tuju on rikutud, õhtu on rikutud, nüüd tuleb jälle uus aeg leida mööbli vastuvõtmiseks, lisaks pisikene segadus, mis selle kõige tõttu kodus valitseb ja mind ärritab jne jne. Aga mõne minuti pärast ma suutsin oma mõtteid suunama hakata, et tegelikult pole midagi hullu ju juhtunud, elu on endiselt samasugune ning ma tõesti ei taha sellel kõigel lasta ära rikkuda oma õhtut koos tütrega. Ja ma saingi sellest hetkest üle ja see, et ma mõlema tekinud situatsiooniga tegelikult suht kenasti toime tulin, teeb mind ääretult rõõmsaks.




Thursday 21 September 2017

Ma olen väga õnnelik, et mul on nii toetavad ja mõistvad töökaaslased. Olen neile oma haigusest rääkinud, et nad mõistaksid miks ma mõni päev vaikides omaette tööd nohistan ja nendega suhelda ei taha ning miks ma vahetevahel kurblik ja ehk liiga tõsine olen. Minu arvates pole siin midagi häbenemisväärset sest depressioon on haigus nagu iga teinegi. Kahjuks aga on ühiskonnas levinud teine arvamus. Häbenetakse ja kardetakse. Kardetakse hukkamõistu, halvustamist, probleeme töö juures, tuntakse ennast väärtusetuna, süüdi. Kardetakse isegi lähedastele rääkida ning seetõttu ei saa lähedased tihtipeale ka võimalust aidata. Kõrvalseisjad on ju samuti raskes olukorras - näiteks teemat tundmata või siis olukorda teadmata ei osata käituda. Kuna depressioon on niivõrd levinud haigus ning omab väga tugevat mõju inimeste tervisele ja elukvaliteedile ning läbi selle tervele ühiskonnale, siis minu arvates peaks harimist selles vallas alustama juba varakult koolis. Kui inimesed juba kasvaksid suureks teadmisega mis on depressioon, aitaks see tunduvalt siluda lõhet ja teadmatust ning häbitunnet, mis selle teemaga kaasas käib. Samuti oleks inimesed osavamad ära tundma haigestumise sümptomeid ning valitseks üleüldine mõistmine, et see on haigus ja selles pole midagi häbenemisväärset.

Sunday 17 September 2017

Juba kolmandal päeval peale antidepressantidega (Sertraline) alustamist tabas mind tagasilöök - tekkisid kõrvalnähud - peavalu ja üleüldine kehv enesetunne. Järgmise päeva hommikul juba ärkasin peavaluga ning süda oli paha ning peksis. Võtsin siiski oma hommikuse doosi sisse. Aga enesetunne oli nii kehv, et ei suutnud tööle minna. Päris keeruline oleks sellise enesetundega päev otsa arvuti taga tööd teha. Sõna otseses mõttes olin voodis pikali ja hoidsin kätega peast kinni. Esialgu läks enesetunne ainult hullemaks, mõne tunni pärast hakkasid ka kõrvad valutama. Otsustasin, et seda mürki ma küll endale enam sisse ei söö. Kuskil 19 ajal õhtul hakkas enesetunne pisut paranema. Eile hommikul oli veel pisikene peavalu aga põrgu oli õnneks läbi.

Täna hakkasin otsima abi alternatiivmeditsiinist ja lõpptulemusena läksin ja ostsin endale B-kompleksvitamiini, kurkumikapsleid, kalamaksaõlikapsleid (D-vitamiin ja Omega 3) ning naistepunatablette. Naistepuna kohta kindlasti enne tarvitamist lugeda sest seda ei või mitmete ravimitega koos võtta - näiteks pärsib ta beebipillide mõju.

Loodan nii väga ennast looduslike preparaatidega aidata, et siinkohal võib abiks olla ka platseeboefekt. Kohe üldse ei taha seda keemiat sisse süüa. Nädala pärast teisipäeval on mul järgmine arstivisiit, eks näeme mis tema sellest kõigest arvab.

Wednesday 13 September 2017

Käisin eile erakorralisel arsti vastuvõtul ning võtan nüüd antidepressante jälle. Samuti soovitas arst mulle kognitiiv - käitumuslikku teraapiat. 21.september on mul esimene seanss. Järgmine hüpnoteraapia on 29.september. Nii, et olen asja nüüd tõsiselt käsile võtnud. Kui enesetundest rääkida, siis on see üsna niru. Pidev ärevus, muretsemine kõige ja kõigi pärast, ärrituvus, süütunne, kurbus.
Aga ma tulen sellest välja!

Sunday 10 September 2017

Ma pole päris kindel, et kas hüpnoteraapia mulle mõjus. Ma olin seansi ajal suhteliselt pinges kui aus olla. Mu elukaaslane pakkus välja, et ehk ma nö alateadvuslikult ei soovigi depressioonist välja tulla. Et kuna ma olen ka suure osa oma elust kergemal või raskemal kujul depressiooniga elanud, siis on see mulle nagu mingi mugavustsoon. Täitsa võimalik on, et mu aju töötab minu paranemise vastu. Arutan seda oma terapeudiga.

Saturday 9 September 2017

Eile õhtul käisin oma esimesel hüpnoteraapia seansil. Arutasime mu probleeme (kiire ärritumine, nutuhood, toitumishäire, tõmblused, huulte kakkumine jne) ja mida ma sooviksin endas muuta. Terapeut palus mul edaspidi kui tekib "raske" moment püüda käituda kuidagi teisiti. Mis praegu toimub on see, et mu aju töötab kindlate mustrite järgi ja need mustrid tuleb lõhkuda. Näiteks kui midagi ei lähe plaanikohaselt, siis ma ärritun, hakkan nutma, tunnen ennast muserdatuna, et kõik on halvasti jne. Ma olen juba harjunud nii käituma ja seda mustrit järgima ja antud hektel see tundub ainukese lahendusena. See, mida ma tegin neljapäeva õhtul "pitsajuhtumi" korral oli igati õige tegutsemisviis. Muidugi ma ei saa öelda, et see kerge oleks olnud. Aga ma käitusin oma tavapärasest viisist erinevalt ja just see ongi see mida ma tegema pean, et neid mustereid lõhkuda.

Esimeseks teemaks millega hüpnoteraapias tegeleda valisin ma oma vihastamise probleemi. Ma kirjeldaks seda tunnet nii, et kui midagi juhtub (see võib olla ka imepisikene ja ülimalt ebaolulise tähtsusega asi elus), siis ma tunnen, et kõik on nii halvasti ja ma sooviks, et ma suudaks lihtsalt ära kaduda. See tunne on nii väljakannatamatult piinav, et ma ei oska sellega kuidagi toime tulla. Ma muutun vihaseks sest mul on valus. Tavaliselt hakkan ohjeldamatult nutma ja need nutuhood kestavad kaua. Samuti muutun ma suht vihaseks ning ärritunuks. Ma pole just meeldivaim inimene maailmas nendel hetkedel. Ma tunnen ennast väga halvasti, et mu elukaaslane on pidanud selle kõigega toime tulema. Kõik see vallandub just koduses keskkonnas. Väljaspool kodu kannan ma edukalt "maski" ning olen üldiselt lõbus, tore ja rõõmus inimene.

Üks teine terapeut soovitas mulle mõned nädalad tagasi sügavat hingamist hetkedeks kus tunnen, et soovin rahuneda. Kusjuures väljahingamise pikkus peaks olema mõned sekundid pikem kui sissehingamine. Ja muidugi tuleb seda kõike teha läbi diafragma. Internetist leiab küllaldaselt erinevat informatsiooni ning õpetusi sügava hingamise kohta.

Ma olen nüüd juba mõned tunnid selle kõige üle mõelnud ja teemat elukaaslasega arutanud ning selle tulemusena on ka valminud pisikene tegevuskava, mida ma nüüd proovima hakkan.

1. Lähen ostan endale homme origaami raamatu ning kui tunnen end ärritatuna vms, siis üritan tavapärase käitumise asemel hoopis paberit voltima hakata.

2. Ma tellisin endale akrüülvärvid ja lõuendid. Ega ma just väga tugev kunstnik ei ole aga eesmärk on tegeleda millegi rahustavaga.

3. Sügav hingamine - proovin seda esimese asjana kui tekib kriisimoment. Tegin endaga kokkuleppe, et kui tunnen, et nüüd kaob maapind jälle ära, siis ma pean kõigepealt tegema 5 korda sügavat sisse- ja väljahingamist ning alles siis võin ärrituda või nutma puhkeda. Lootus on, et ehk ma olen selleks hetkeks suuremast kriisist üle. Tegin ka sellise kokkuleppe, et kui see ei tööta, siis ei tohi ma enda vastu karm olla selle pärast vaid lihtsalt tuleb leida teised viisid ja proovida uuesti.

Kogu selle ettevõtmise mõte on siis lõhkuda väljakujunenud mustreid ning anda ajule ette teised käitumisviisid.






Thursday 7 September 2017

Üritasime täna õhtusöögiks pitsat tellida. Millegipärast aga lükati meie makse korduvalt tagasi, hoolimata nelja erineva kontoga proovimisest. Jamasime tund aega ja tulemus null. Mis te arvate kuidas see mulle mõjus?

Miks ma ometi peale tööd pitsarestoranist läbi ei läinud...see pidi ju olema tore õhtu ilma kokkamiseta ning seda aega pidime kuidagi teisiti meeldivalt ära kasutama...nüüd oleme tunni ära raisanud...Kõik asjad lähevad viimasel ajal viltu, mida iganes ka ette ei võtaks, elu ei armasta mind üldse enam....elu ei a r m a s t a mind enam... e i a r m a s t a...
                               AGA
MA JU ISE KA EI ARMASTA ENNAST ENAM....

AITAB!!!

Pühkisin silmanurgast pisara ära ja otsustasin, et midagi peab muutuma, ma pean selle ringi lõhkuma sest üks ja seesama stsenaarium kordub ju kogu aeg. Tundsin eneses korraga jõudu, et mina ja ainult mina saan otsustada milliseks tänane õhtu kujuneb. Lihtsaim võimalus on lasta ängistusel ja emotsioonidel võimust võtta ja pärast kahetseda, et rikkusin jälle ühe õhtu ära, mis oleks võinud tore olla. AGA SEDA MA JU EI TAHA!!!

Ütlesin valjult, et ma ei kavatsegi lasta sellel oma õhtut rikkuda, vahetasin riided ja läksin plikaga pitsade järele.

50 min pärast pitsadega tagasi olles tekkis paar "nõrka" momenti, mil tundsin end ärritatuna aga suuremat paanikat täna õhtul polnud.

Olen enda üle väga uhke!



Wednesday 6 September 2017

Ma vaatan ennast kõrvalt ja ei tunne seda inimest ära. Valus on seda inimest vaadata ja valus on mõelda, et see olen mina. Minu päevad viimasel nädalal näevad detailidesse laskumata välja nii - hommikul ärkan ärevus ja rahutus hinges, süda klopib, kogu aeg on tunne, et midagi hakkab juhtuma. Lähen tööle. Tööl ma tegelikult tunnen ennast kõige paremini. Tegemist on palju ning õnneks saan ma tööga endiselt suurepäraselt hakkama (töötan kontoris). Hommikuti on muidugi tunne, et ei suuda end sinna vedada, et jääks parem koju, tõmbaks teki üle pea ja lihtsalt lahistaks nutta (pole just väga edasiviiv plaan, mis...?). Igatahes kui juba olen tööl, siis tunnen ennast tunduvalt paremini. Peale tööd aga tavaliselt juhtub midagi pisikest (igapäevased olmemured ja tühised asjad - stepper, mille tellisin oli katki või toiduõli läheb lauale ümber), mis mu endast välja viib. Tundub, et ma ei saa millegagi hakkama, et ma muudkui ebaõnnestun, tunnen ennast süüdi erinevates asjades ja muidugi eriti süüdi, et ma üldse haige olen. Nii, et õhtud ma üldiselt lahistan nutta ja tunnen ennast väga halvasti. Väga keeruline on nutuhoost välja tulla. Olen seda varemgi öelnud, et mul on nii palju põhjuseid olla õnnelik. Ma lihtsalt tahaksin olla õnnelik ja elu nautida...

Sunday 3 September 2017


Jagan teiega oma pisikest positiivsete hetkede blogi, mida ma 4 kuud tagasi kirjutama hakkasin. Ma olen seda kirjutanud iseendale ja seega ma seda just levitanud ei ole. Kuna see blogi paneb mind mõtlema lihtsatele positiivsetele asjadele, mis meie kõikidega iga päev juhtuvad, siis sellel on kindlasti ka oma roll minu paranemisprotsessis. Seetõttu on seda paslik siin jagada.
Vabandan - blogi on inglise keelne.




Saturday 2 September 2017

Üks mu kooriliige andis mulle täna mu blogi kohta positiivset vastukaja. Ja korraga ma tundsin, et on aeg sellega jätkata. Olen endiselt depressioonis. 2016 a juulis diagnoositi mul buliimia ja depressioon. Tarvitasin pool aastat antidepressante Flux ja vahepeal oli kuskil 7 kuud täitsa hea olla. Nendest tekkisid mul metsikud peavalud, mis olid minuga 24/7. Kolm kuud nuputasin mis mul viga on. Olin juba suht mures kui korraga taipasin, et need võivad antidepressandid olla. Jätsin need ära ning juba järgmine hommik oli peavalu poole väikesem ning paari päeva pärast need kadusid täiesti. Mis teeb suht murelikuks, et mis mürki me endale ravimite näol sisse sööme...

Igatahes jätsin ravimid ära jaanuaris 2017 ning nii kurb kui see ka pole, siis märtsis hakkas depressioon jälle ligi tikkuma. Ja olgugi, et mina kui depressiooniteadlik inimene, oleks pidanud selle juba varakult ära tundma, siis ka seekord ei saanud ma kohe aru, mis minuga toimub. Hakkasin inimestest eemale hoidma, ei suutnud enam ennast kooriproovi vedada ja seal maski ette tõmmata ning rõõmus ja õnnelik olla. Laulsin sel hetkel kahes kooris ning mõlemas käimise jätsin pooleli. Muutusin aina emotsionaalsemaks ning närvilisemaks ja mu suhe toiduga muutus jällegi üha ebatervislikumaks. Märtsi lõpust hakkasin jälle tarvitama antidepressante. Ma ei suuda seda nime hetkel meenutada. Võtsin neid kuskil 3 kuud ning tundsin end paremini. Leevendusid ka imelikud füüsilised vaevused - raskustunne peas, minestamistunne, pearinglus jne. Ma elan alates sept 2016 Londonis ja kuna siin käib kõik põhimõtteliselt perearsti kaudu (GP - General Practitioner), siis tema kirjutas mulle ka antidepressandid. Ma ausalt öeldes ei saa veel täpselt sellest ravisüsteemist siin aru aga see, et nö perearst mulle antidepressandid kirjutas ja isegi ei öelnud täpselt kui kaua ma neid võtma pean (ma ise küsisin neid muudkui juurde), mulle väga usaldusväärset muljet ei jätnud. Siin on ka mingi võimalus, et ise suunad ennast spetsialisti juurde aga kuna ma kolisin vahepeal ja mul on nüüd uus GP ning varsti ka visiit tema juurde, siis ma enne vaatan kui tõsiselt mind seal võetakse ja kas õnnestub saada suunamine psühhiaatrile.

Aga igatahes võtsin ma umbes 3 kuud tablette jälle ning siis jätsin katki. Polnud ju keegi mulle raviplaani ka koostanud ja seega kuna tundsin end paremini ja lihtsalt ei tahtnud seda mürki endale rohkem sisse süüa, siis lõpetasin nende võtmise.

Üsna pea hakkas mu olukord ja enesetunne halvenema jälle. Hetkel olen jõudnud punkti, kus tunnen end suht sügaval mustas augus olevat ning jõudu ennast välja upitada justkui pole...
Näen asju negatiivselt, olen emotsionaalne ja kurnatud, ärritun kergesti, olen väga kurb kogu aeg. Midagi otseselt halvasti pole. Mul on nii palju, mille üle õnnelik olla aga ma lihtsalt ei suuda seda. Ma tunnen ennast nii kohutavalt süüdi, et ma haige olen, suhted perekonnas aina pingestuvad. Mu elukaaslane on väga mõistev ja hea aga ma näen kui raske tal on. Ta tahab mind aidata aga ta ei tea kuidas. Ka mina ei tea seda. Lihtsalt kõik tundub nii lootusetu. Ma tahan lihtsalt olla õnnelik ja elu nautida. Miks ma seda ometi ei suuda....Väldin inimesi, ei taha nendega kohtuda, rääkida. Tunnen, et mind ei mõisteta ja ega mind ongi raske hetkel mõista.

Mis inimeste vältimisse puutub, siis olen alles hiljuti aru saanud, et depressioon ongi põhjus miks ma ei suuda sõprussuhteid hoida. Inimesed kutsuvad mind kohvile ja koos aega veetma aga kuna ma olen masenduses ja ei tunne end hästi, siis ei taha ma minna ja nii nad üks hetk enam ei kutsu sest ma olen korduvalt põhjuseid leidnud, et ära öelda. Aga ma tean, et ma olen alati valmis kõiki aitama kui nad abi peaks vajama ...ma lihtsalt ei suuda nendega nö lõbutseda ja rõõmsalt aega veeta kuna ma tunnen end muserdatuna, Muidugi ma tean, et ma just peaks ennast rohkem välja vedama ja pärast seda ma tunnen end paremini. See on ka üks põhjusi miks ma otsustasin, et pean kooriproovi minema. Ja ma ei kahetse, tunnen ennast tõesti paremini kui hommikul.  Paar päeva tundsin end suhteliselt hästi kuid täna hommikul lihtsalt tundsin ennast väga kurva ja ärevana ilma mingisuguse põhjuseta. Aga oli väga tore oma kalleid koorikaaslasi näha, nendega koos laulda ja pärast kooki süüa. Ma otsustasin, et ma ei hakka enam kooris varjama kuidas ma ennast tunnen sest siis ei pea ma ka maski kandma ja saan lihtsalt olla nagu olen ning ehk see kergendab mul proovi minna kui peaks tekkima tunne, et ei suuda. Nad on kõik väga mõistvad ja armsad.

Aga mis minust üldse nüüd saab? Mida ma kavatsen teha? MA KAVATSEN TERVEKS SAADA.

Esimene samm on astutud - kooriproov ning ma tõesti üritan ennast sundida sinna minema kui tekib tunne, et tahaks teki üle pea tõmmata ja üksi nurgas kössitada. Suhtlemine teeb head, seltskond teeb head ja laulmine teeb meele rõõmsaks vähemalt hetkeks.

Alates 18.sept alustan ka 2 kuud kestva kursusega "Folk and World music singing", mis peaks ka mulle loodetavasti rohkesti positiivseid emotsioone pakkuma.

Üritan leida endale ka mingi toitumishäirete toetusgrupi vms. Ühes ma käisin juba nädala alguses aga see oli minu jaoks liialt religioonile üles ehitatud ja ma ei tundnud, et see on see mida ma hetkel vajan.

Tuleval reedel on mul esimene hüpnoteraapia seanss.

14. september on mul GP visiidi aeg ning loodetavasti saan suunamise psühhiaatrile ja kui ei saa siis proovin seda isesuunamise asja.

Tahan ka leida mingi meditatsiooni, jooga või tervisliku hingamise kursuse, mis aitaks lõõgastuda ning rahuneda.

Kõlab suht entusiastlikult mis?

Tegelikult pean mainima, et kõige selle korraldamine ja abi leidmine on minu jaoks väga raske ning pingutustnõudev protsess ning ma võlgnen suure tänu oma elukaaslasele, kes põhimõtteliselt isegi teeb minu eest telefonikõnesid ning täidab koos minuga ankeete (hüpnoterapeudile) jms.