Juba eile õhtul tundsin, et mingi paha ärevus on mu sees jälle kasvamas. Täna hommikul pidi mul kell 9 olema arsti visiit aga just vahetult enne kodust väljaastumist tekkis mul paanikahoog. Tekkis see täiesti tühisest asjast aga see pani mind tundma pisut õnnetuna ja tundsin, et tahaksin mõne pisara poetada. Ma teadsin, et mul pole aga selleks aega sest pidin arstile minema. Üritasin emotsioone tagasi hoida kuid ei suutnud. Siis hakkasin mõtlema, et ma jään nüüd ju arstile hiljaks ning see mõte tekitas mul paanikahoo. Tundsin, et rikun jälle kõik ära. Kuskil kümne minuti pärast olin elukaaslase abiga kriisist üle saanud ja lahistasin nutta, mu elukaaslane helistas arstile ning sai mulle uue aja pärastlõunaks. Endalegi suureks üllatuseks otsustasin ma neljaks tunniks siiski tööle minna. Nii, et ma päris kindlasti teen pisikesi edusamme paranemise suunas ja ma olen selle üle uhke ja õnnelik. Läksin tööle ja rääkisin töökaaslastele, mis oli juhtunud. Mu töökaaslased on lihtsalt nii armsad inimesed. Mina tundsin ennast süüdi, et nüüd pean töölt ära minema varem jne. Nemad aga olid nii mõistvad ja ütlesid, et sa pead enda peale mõtlema ning ei ole süüdi, et oled haige. Nad panid mind ennast nii hästi tundma. Nad üldse käituvad väga õigesti minu arvates - see tähendab nad lihtsalt käituvad nagu nad alati on käitunud - naeravad, viskavad nalja jne. Samas lasevad mul kui ma soovin terve päeva omaette tööd nohistada ning ei pea mind ebaviisakaks vms. Vahepeal küsivad kuidas ma ennast tunnen ning vahepeal üritavad ka mind vestlusesse kaasata aga nad pole kuidagi pealepressivad. Kui midagi koos süüakse, siis pakutakse ka mulle. Kui mingi ürituse vms teema on, siis kaasatakse ka mind - mind pole kõrvale jäetud. Mul lihtsalt lastakse ise valida kui palju ma nendega suhelda ja nalja visata tahan. Mõni päev teen seda rohkem, mõni päev mitte üldse. Igatahes mul on nendega väga vedanud, ma tunnen nende toetust ja ma olen nii õnnelik, et ei pea töö juures "maski" kandma. See on tegelikult tohutu kergendus.

See kõik paneb mind siin mõtlema selle üle, et peaksin rohkem ennast kuulama. Juba eile ma tundsin, et midagi vist hakkab plahvatama varsti. Oleksin pidanud leidma mingi võimaluse kuidas see äng välja lasta. Ma hetkel ei tea täpselt kuidas aga ma kavatsen järgmisel korral, kui ma selliseid kahtlaseid signaale tunnetan, midagi proovida. Samuti pean ma õppima paanikahoogudega toime tulema. Paanikahood (vähemalt sellisel kujul - süda peksis, kerge minestustunne ja hingeldasin väga kiiresti, et isegi nutta oli keeruline) on minu jaoks tegelikult uus asi. Nagu mu elukaaslane ütles, siis: "deep breath". Eks ma püüan oma keha ja vaimu rohkem kuulama hakata ja üleüldse oleks aeg endaga paremaid suhteid looma hakata.

Arst ei soovitanud mul naistepuna edasi tarbida - rääkis midagi maksa kahjustustest. B-vitamiini ja kalamaksaõlikapseleid jään edasi tarbima aga lisaks hakkan siiski nüüd ka antidepressante võtma. Arst kirjutas mulle neid mida ma siin mõni kuu tagasi tarvitasin - Escitalopram. Proovin nendega ja lähen kahe nädala pärast tagasi tema juurde. Ma ei saa öelda, et ma just väga rahul ja õnnelik olen sellega, et ikkagi medikamente tarvitama hakkan. Samas ma saan ju aru, et ma olen haige ja vajan abi. Vaatame kuidas see asi areneb. 

Õhtul helistas mulle ka mu CBT terapeut ja minu esimene CBT kohtumine on järgmisel teisipäeval. Nii, et olen lootusrikas. 

Soovitan kõikidele teistele, kes ka depressiooni küüsis on, abi otsida. Elu on seda väärt, et olla õnnelik.