Thursday, 21 September 2017

Ma olen väga õnnelik, et mul on nii toetavad ja mõistvad töökaaslased. Olen neile oma haigusest rääkinud, et nad mõistaksid miks ma mõni päev vaikides omaette tööd nohistan ja nendega suhelda ei taha ning miks ma vahetevahel kurblik ja ehk liiga tõsine olen. Minu arvates pole siin midagi häbenemisväärset sest depressioon on haigus nagu iga teinegi. Kahjuks aga on ühiskonnas levinud teine arvamus. Häbenetakse ja kardetakse. Kardetakse hukkamõistu, halvustamist, probleeme töö juures, tuntakse ennast väärtusetuna, süüdi. Kardetakse isegi lähedastele rääkida ning seetõttu ei saa lähedased tihtipeale ka võimalust aidata. Kõrvalseisjad on ju samuti raskes olukorras - näiteks teemat tundmata või siis olukorda teadmata ei osata käituda. Kuna depressioon on niivõrd levinud haigus ning omab väga tugevat mõju inimeste tervisele ja elukvaliteedile ning läbi selle tervele ühiskonnale, siis minu arvates peaks harimist selles vallas alustama juba varakult koolis. Kui inimesed juba kasvaksid suureks teadmisega mis on depressioon, aitaks see tunduvalt siluda lõhet ja teadmatust ning häbitunnet, mis selle teemaga kaasas käib. Samuti oleks inimesed osavamad ära tundma haigestumise sümptomeid ning valitseks üleüldine mõistmine, et see on haigus ja selles pole midagi häbenemisväärset.

No comments:

Post a Comment

Aitäh!