Neljapäeva hommikul oli mul telefonivestlus CBT (Cognitive bahavioral therapy)
terapeudiga. See oli selline vastastikkune informatiivne kõne. Mina andsin talle infot oma seisukorra kohta ja asjade kohta mida ma tahaksin muuta, milleks on siis peamiselt pidev muretsemine (ka pisiasjade pärast) ja asjade negatiivselt nägemine. Tema selgitas mulle natukene CBT olemust ja rääkis ka teistest võimalustest kuhu ta saab mind suunata (nõustamine). Samuti pean ma nüüd selleks ajaks, kuni ma CBT- ga tegelen, loobuma teistest teraapiavormidest. Seega hüpnoteraapia lükkub kaugemasse tulevikku. CBT teraapia eest ma maksma ei pea kuna seda rahastab NHS (National Health Service). Seevastu hüpnoteraapia tunniajane seanss maksab mulle siin 90 naela. Hüpnoteraapiasse kavatsen siiski peale CBT ja võimalikke nõustamisseansse tagasi minna. Usun, et mõned mu probleemid võivad olla hüpnoteraapiaga paremini ravitavad (näiteks tõmblused, mida ma teen peaga, käega jne). Ka ei tee nad nõustamist ja CBT korraga nagu ma aru sain ja seega pidin valima. Nõustamist olen Eestis ennemgi korduvalt saanud kuigi pean tunnistama, et kuna ma polnud eriti järjepidev siis erilist suurt tulemust ma sellest ei näinud. Otsustasin esialgu CBT kasuks. Elame-näeme, olen hetkel väga lootusrikas - nii, et siiski mitte üdini negatiivne :D.

Tegelikult on mul viimane nädal tunduvalt parem olnud. Võtan nüüd juba peaaegu nädal looduslikke preparaate ning nagu ma juba varemgi mainisin, siis on täiesti võimalik, et ma lihtsalt oma suure sooviga, et need mind aitaksid, tunnengi ennast juba paremini.

Eilsest päevast rääkides, siis eile hommikul sõitis mu elukaaslane nädalavahetuseks Saksamaale. Ta läks kodust ära juba üsna varakult - enne viit hommikul. Ma magasin edasi kella 6.30-ni ja kui ärkasin olin suht imestunud, et ta mulle WhatsAppi midagi kirjutanud polnud. Tema lennuk läks kell 8.00 ja kui ka 7.30 ikka ei midagi, siis minu muretsemisgeneraator tõmbas ennast ikka korralikult käima. Selline käitumine polnud tema puhul tavapärane - me anname alati teineteisele teada, et nüüd oleme rongi peal ja nüüd lennujaamas jne. Aga seekord vaikus. Mul oli ikka juba selline mõnus paanika tekkinud, siiski sundisin ennast tööl tööle keskenuma ja minu suureks rõõmuks ja üllatuseks õnnestus see mul suhteliselt kenasti. Kell 10 kuskil oli lennuk Saksamaal ja siis korraga sain ma tagant järele kõik tema eelnevad sõnumid, millegipärast tal internet jamas telefonis.

Teine situatsioon tekkis eile mööbliga - nimelt pidi meile kahest erinevast kohast eile mööblit tulema ja mu plika pidi need vastu võtma. Ma ei saa siiani päris täpselt aru mis juhtus aga mitte ühtegi mööblitükki meieni ei jõudnud. Detailid polegi olulised. Oluline on see, et sellised asjad on mind siin viimastel kuudel suht endast välja viinud ja ka seekord ma tundsin mingiks viieks minutiks, et tuju on rikutud, õhtu on rikutud, nüüd tuleb jälle uus aeg leida mööbli vastuvõtmiseks, lisaks pisikene segadus, mis selle kõige tõttu kodus valitseb ja mind ärritab jne jne. Aga mõne minuti pärast ma suutsin oma mõtteid suunama hakata, et tegelikult pole midagi hullu ju juhtunud, elu on endiselt samasugune ning ma tõesti ei taha sellel kõigel lasta ära rikkuda oma õhtut koos tütrega. Ja ma saingi sellest hetkest üle ja see, et ma mõlema tekinud situatsiooniga tegelikult suht kenasti toime tulin, teeb mind ääretult rõõmsaks.