Tuesday, 10 October 2017


Mingi viirusepoiss on tervet meie pere kimbutamas ning üleeile õhtul ajasin ma mustasõstra gripiteed meie uuele ilusale vaibale. Sattusin sellest kergelt paanikasse, üritasin eemaldada ja lolli peaga hakkasin seda seebiga hõõruma. Plekid tulid küll enam-vähem välja aga vaip oli vahune ja segadust omajagu, lisaks seda vaipa ei või seebiga hõõruda. Lõpptulemusena mu elukaaslane lahendas probleemi küll ära ning plekid on vaevuaimatavad meile, kes me teame sealt plekke otsida. Õnneks ka ei kahjustanud ma oma seebiga hõõrumisega vaipa. Miks ma sellest üldse räägin on see, et ma tundsin ennast suht paanikas olevana ja süüdi sest kartsin, et olen vaiba ära rikkunud. Mu sisemus oli kergelt hüsteerias. Kuidagi selline lootusetuse tunne oli jälle, hetkeks tundus isegi jälle, et kõik on nii halvasti. Sain sellest mõne aja pärast muidugi üle ja saan aru, et üks vaibaplekk ei tohiks selliseid emotsioone esile kutsuda. Aga eks see on nüüd midagi, millega tööd teha.

Eile helistas CBT terapeut ja ütles, et nad tahavad siiski minuga veel tutvuda enne teraapiaga alustamist. Nad saadavad mind ka nõustajaga rääkima, et veel paremini mind ja minu probleeme mõista. Nüüd siis ootangi järgmist kõnet. Muidugi olen meeldivalt üllatunud, et sellega ollakse nii põhjalik aga samas tahaks nagu juba asja kallale asuda. Küllap muidugi on hiljem teraapia kiirem ja tõhusam. Vähemalt tahaks loota.

Piinlen suht tugevates maovaludes ja kõrvetised on päris hullud. Hommikud on eriti pahad. Magan nüüd suht ebardlikus asendis kõrge peaalusega, et oma toidutoru ja kõri happest päästa. Keha on küll hommikuti pisut kange aga elame üle. Laupäeval (jah, laupäeval) saan GP (meie mõistes perearst) juurde. Loodan saada suunamise gastroenteroloogile. Tõenäoliselt tuleb endoskoopiasse minna jälle. Lõbu laialt!


No comments:

Post a Comment

Aitäh!