Saturday 7 October 2017

Teisipäeval oli mul kohtumine CBT terapeudiga. Teraapiaga me veel siiski pihta ei hakanud vaid endiselt tutvusime olukorraga ja panime paika tegevuskava. Nüüd võetakse minuga ühendust esimese traapiasensi aja osas. Hetkel pole muud teha kui oodata.

Mul oli kolmapäeva hommikul töövestlus ja juba õhtul sain meili, et mind on välja valitud. Ma pole seda maininud aga just töö oli hetkel see, mis minus negatiivseid emotsioone tekitas. Töö mida ma hetkel teen ei lase mul kasutada enda potentsiaali ning olla see kes ma olen. Lisaks on tegemist ajutise tööga, mis ei anna ka kuigipalju kindlustunnet. Töö, mille ma aga nüüd sain teeb mind väga õnnelikuks ning annab mulle ka stabiilsustunde sest see on tähtajatu töösuhe. Seega olen ma eemaldanud oma elust teguri, mis mind õnnetuks tegi. Juba viimased paar nädalat olen ma tegelikult tundnud ennast paremini ja asjad nagu oleks hakanud ülesmäge minema. Tõenäoliselt olen suuremast kriisist jälle üle saanud. Ma alustan oma uue tööga järgmisel neljapäeval. Põnev!

Ma usun, et ma hakkan ennast nüüd üha paremini tundma seoses oma uue tööga aga mu vaimne pool on endiselt nõrk. Sellepärast kavatsen ma nüüd hakata tõsiselt tegelema sellega miks ma langen nii kergesti depressiooni, miks ma olen kergesti ärrituv, miks ma muretsen kõige pärast üleliia, miks ma näen asju pigem negatiivselt kui positiivselt, miks ma ei suuda lõõgastuda, miks ma tõmblen, miks ma kakun oma huuli jne. Soovin neist asjadest vabaneda nii palju kui võimalik ning õppida oma keha ja meelt rohkem kuulama. Teraapiad, nõustamised jne. Eks näeme kuhu see kõik välja viib.

Kriis tuleb ja läheb. Aga kas see tähendab, et ma olen terve? Ei! Ma võin küll tunda ennast hetkel tunduvalt paremini aga tegelikult on depressioon ikka kuskil kuklas koputamas.

No comments:

Post a Comment

Aitäh!