Tuesday, 28 November 2017

Elu on olnud üks paras segapuder ning seetõttu pole ma ka jaksu ja tahtmist leidnud kirjutada.

Nagu juba mainitud sai siis kuna uued rohud muutsid mind väga väsinuks ja uniseks, siis soovitas arst mul annust poolitada. Olen nüüdseks juba umbes 3 nädalat neid manustanud ja ausalt öeldes tahaks juba mingit mõju oodata. Ülehomme on mul arstivisiit jälle. Arvatavasti/loodetavasti tõstame mu annuse jälle suuremaks. Ehk on keha juba pisut harjunud selle raviga ja suudab nüüd kõrvaltoimetega paremini toime tulla.

Enam ma haiguslehel ei ole sest mu tööandja otsustas minuga lepingu lõpetada. Ma ei pane neile nende otsust pahaks - olin ju alles 3 nädalat seal olnud ning ei teinud oma haiguslehele jäämise põhjusest saladust. Eks selline lahendus tundus neile lihtsam kui ennast "mingi vaimuhaigega" siduda.

Kodus ma siiski ei istu vaid leidsin endale ühe pisikese projekti, mis mind paar päeva nädalas, kuu jooksul, rakkes hoiab. Lisaks teen pisut taustanäitlemist - nii, et väikese sissetuleku toob seegi ning mis kõige tähtsam hetkel - hoiab mind tegevuses. Mina ja kodusistumine võrdub katastroofiga.

Kui katastroofist rääkida, siis möödunud nädalavahetus oli väga raske. Pidime veetma toreda laupäeva väljas aga pisut enne äraminekut langesin ma tühise aga minule sel hetkel väga olulise asja pärast "lõksu" ja ei saanud sealt välja enne pühapäeva õhtut. Vahepealse aja alates laupäeva lõunast ma suht sõna otses mõttes nutsin maha. Mitte midagi ei teinud ning lihtsalt istusin oma taskurätiku kuhja all ning nutsin, puhkasin, nutsin, puhkasin. Kui ma pühapäeva õhtul end jälle reele sain, siis oli mul tuli takus, et kõik tähtsaim eelolevaks nädalaks joonde saada. Ma arvan, et see on ka põhiline asi millele ma oma CBT-s keskenduda tahan - kuidas end sealt lõksust välja päästa kui olen sinna langenud ja seda võimalikult väikeste kahjudega. Ma pean võitlema, ma ei saa lasta sellel haigusel end võita.

CBT-st rääkides - mul oli siin vahepeal kohtumine mu CBT terapeudiga. Sain seal ennast pisut võõrale inimesele välja nutta ja arutasime millega tööle hakkame. Peatusime pisut ka minevikul (küllap lapsepõlves ka mu probleemide juured on) aga CBT minevikule tegelikult ei keskendu vaid pigem sellele kuidas hetkel paremini olukordadega toime tulla ja hakkama saada. Terapeut palus mul järgmiseks kohtumiseks üles märkida konkreetsed oluorrad, mis raskusi tekitavad. Möödunud reedel pidi mul olema uus kohtumine aga mul oli väike reklaamivõtte tööots ning seetõttu pidin kohtumise tühistama. Järgmine kohtumine on mul tuleval reedel.

Lisaks hakkasin ma tegelema ühe projektiga, mis peaks toetama depressiooni vastu võitlemist. Olen oma elus mingil määral kokku puutunud nii tantsimise, laulmise, näitlemise kui ka improkomöödiaga. Otsustasin need asjad ühte patta panna ning käima lükata mingid improvisatsioonilaadsed tunnid kõigest eelnimetatust, mis peaks aitama tuju tõsta nind ennast välja elada ning seeläbi ka depressiooni leevendama. Eks näis kuhu see kõik välja viib aga esimene tund on 7.detsembril. Pöidlad pihku!


No comments:

Post a Comment

Aitäh!