Wednesday 31 October 2018

Pole juba 2,5 kuud sissekannet teinud. Üritan kokku võtta kuidas mul vahepeal läinud on.

Kõigepealt räägiks söömisest. Oma viimases postituses rääkisin kuidas olen jälle toitumisega hädas. Septembri alguses tegin ma otsuse ja ostsin endale 3 kuud Fitlap'i kasutusaega.
Fitlap.ee on personaalselt kohandatav veebipõhine tervisliku toitumise ja toidukordade planeerimise platvorm, mis on suunatud peamiselt inimestele, kes soovivad kaalu langetada või enda toidulauda tervislikumaks ja mitmekülgsemaks muuta (Vikipeedia)

2 kuud hiljem võin ma öelda, et see oli väga hea otsus. Ei olnud mu põhieesmärk kaalu kaotada vaid ennast distsiplineerida. Nüüd on mul sõber Fitlap, kes ütleb mulle täpselt mida ja kui palju ma sööma pean. Pole mul olnud ühtegi õgimishoogu selle 2 kuu jooksul ja enesetunne on väga hea. Jah, kadunud on ka tegelikult 4-5 kilogrammi aga kõige tähtsam on, et sain oma toitumise kontrolli alla.
Ka on mul kadunud kõrvetised ja maovalud kuna söön "puhtaid asju". Fitlapiga toitud sa tasakaalustatult ning ei tarbi rämpstoitu ja poolfabrikaate. See on tõeliselt ilus samm mida sa oma keha ja tervise heaks teha võid. Ja seal saab seadistustes määrata, kas soovid kaalu kaotada, säilitada või tõsta.

Nüüd teraapiast. Paar nädalat tagasi tõmbasin ma Talking Therapy'le joone alla. See aitas mind tohutult. Tunnen ennast hoopis värskemana ja oleks justkui millestki vabanenud. Sai nende 16 seansi jooksul räägitud väga paljudest erinevatest teemadest sh minu lapsepõlvest. Sai ka päris palju pisaraid valatud aga ma tõesti tunnen, et minu sees oleks nagu mingi tervenemine toimunud. Loomulikult ei võtnud teraapia ära minu minevikusündmusi ning kõiki asju me seal ka lahata ei jõudnud aga tunnen ennast tunduvalt tervema inimesena. Kui ma alustasin teraapiaga siis olin ma suht nagu inimvare, rääkides ei vaadanud isegi terapeudile eriti otsa, olin ebakindel ja haavatav. Nüüd aga tunnen ennast enesekindla ja tugevana. Võin öelda, et depressioon on kadunud. Põhiliseks parandajaks pean ma seda, et läksin septembris jälle kooli. Sellest aga veidikene hiljem. Teraapia oli mulle toeks läbi minu arengu ning toimunud elumuutuste taustal. Varem mainisin, et CBT-st ei leidnud ma erilist abi. Mõtlen, et nüüd ehk oleks ma valmis isegi sellega töötama. Hetk, millal CBT-s käisin aga polnud mulle õige. Sellel hetkel ma polnud eriti võimeline mingeid strateegiaid rakendama.

Ootasin siin ka pikalt psühiaatri saatekirja. Sellega oli mingi segadus vahepeal ning tänaseks päevaks otsustasin sellest loobuda kuna ei näe selleks hetkel enam vajadust. Olgu mainitud, et endiselt tarvitan antidepressante. Jätkan nendega veel paar-kolm kuud. Teraapia lõppedes andis terapeut mulle ka kokkuvõtva lehe, kuhu oli üles loetlenud sündmused, mis varasemalt on mul depressiooni esile kutsunud ning sümptomid, mis ilmnesid, samuti mõned soovitused kuidas edaspidi depressiooni vältida ja ära tunda.

Nüüd aga sellest, mille kohta võin julgelt öelda, et just see on mind depressioonist välja tõmmanud ja andnud mu elule uue hingamise. Selleks on kool. Ma ei suuda meenutada kas ma olen maininud, et minu suur südamesoov on tulevikus minna õppima draamateraapiat. Selleks, et aga draamateraapia õppekohale ülikoolis kandideerida on vaja vastata teatud nõuetele ning nimekirjas on 2 eeltingimust, mida mul hetkeseisuga ette näidata ei ole. Üks nendest on, et ma pean sooritama IELTS (The International English Language Testing System) eksami. Teine on nõue, et kandideerijal peab olema eelnev töökogemus erivajadustega inimestega. Eelnevat silmas pidades õpin ma nüüd inglise keele, IELTS ettevalmistuskursuse ning sotsiaalhoolduse kursustel. Käin koolis kolmel päeval nädalas ning see on tõeliselt mu elu muutnud. Olen väga õnnelik ja rahul sest tunnen vist esimest korda elus, et ma lõpuks liigun oma elu ja tegemistega õiges suunas. Soovin oma edaspidise elu pühendada inimeste aitamisele. Draamateraapiat kasutatakse väga edukalt erinevate vaimsete haiguste sh ärevuse ja depressiooni ravis. Draamateraapias saaksin ma ühendada oma hobid ja huvid (nagu näiteks näitlemine, laulmine, tantsimine, improvisatsioon, psühholoogia), oma soovi teisi inimesi aidata ning oma isikliku elukogemuse.



Wednesday 15 August 2018

Olen toitumisega hädas jälle. Põhimõtteliselt mõtlen kogu aeg toidust, kui hommikusöögi lõpetan olen juba nii täis söönud end, et raske on edasi midagi produktiivset ette võtta. See juhtub küll ainult päevadel mil olen kodus. Viimane nädal aga olen iga päev kodus olnud, seega on asjad päris kehvad. Ikka ja jälle leian ennast kappide kallalt kõikvõimalikku toitu otsimas ja see tohutu magusanarkomaania... Juba paar viimast kuud on mul möödunud õgimishoogude saatel. Endiselt ootan psühhiaatri järjekorras. Käin ka endiselt teraapias ja ma tunnen, et seekord vist tõesti on ka sellest kasu. Saan seal ennast tühjaks rääkida ja nutta kui vajan. Hea uudis on see, et hakkan tõenäoliselt sügisest koolis käima, seega peaks mu elu minema suht kiireks ja loodetavasti lõppevad ka õgimishood ära. Depressiooniga ongi selline loll asi, et kui sa oled väga hõivatud, siis sul pole aega depressioonis olla aga depressioonis olles midagi ette võtta on suur suur pingutus ja vahepeal tundubki ületamatult raske. Surnud ring justkui...

Sunday 15 July 2018

Oh millal see piin ometi lõpeb..üles, alla, halvemaks, paremaks, tõusud, mõõnad...lihtsalt enam ei jaksa...

Sunday 10 June 2018

Hei-hei!

Elu on kiire olnud, annan põgusa ülevaate kuidas mul läinud on.
Käin nüüd koorilauluteraapias igal neljapäeval ja mulle väga väga meeldib seal. Lisaks oli mul sellel neljapäeval esimene Talking Therapy. Psühhiaatri juurde pole veel aega saanud. Üldiselt läheb üles ja alla aga rohkem ikka üles. Tunnen, et asjad liiguvad paranemise suunas. Viimasel ajal on kindlasti rohkem positiivseid päevi kui negatiivseid. Olen suurema osa ajast stabiilne ja siis hüppavad mõned mõõnapäevad sisse vahel. Külastasin nädal tagasi Eestit ja ostsin endale Tartu Loitsukellerist Lepidoliidi kaela ja kuna see kivi sisaldab liitiumi, siis on ta looduslik antidepressant. Ja seda enam tähenduslik on see minu jaoks kuna olen selle ostnud just oma kodumaalt.

Wednesday 9 May 2018

Kognetiivse käitumisteraapiaga olen ma selleks korraks lõpetanud. Eelmises postituses võtsin selle teema enda jaoks kokku. Olen endiselt ka antidepressantide peal.Vahel tunnen ennast paremini, vahel halvemini aga kindel on see, et terve ma pole ja pikk tee on veel käia. Võtsin ühendust ühe heategevusorganisatsiooniga, mis pakub erinevaid teraapiad, kursuseid, treeninguid jne vaimse tervise toetuseks. Kuna ma tegelen laulmisega siis nad arvasid, et mul võiks kasu olla koorilauluteraapia kursusest. See hakkab mul olema igal neljapäeval (oli vist 12 nädalat kokku, millest kahest esimesest ma jäin ilma aga juhendaja arvas, et on okei kui ma nüüd veel liitun) - homme on esimene kord ja ma olen suhteliselt põnevil. Lisaks pakkus see organisatsioon mulle mingit psühholoogilaadset teenust (inglise keeles Talking Therapy). Tuleval esmaspäeval on mul esimene kord, mis küll veel päris teraapia ei ole aga seal hinnatakse minu olukorda ja ootusi.

Otsustasin ka oma perearsti (GP) poole tagasi pöörduda sest ma võtan juba üsna kaua antidepressante ja ma ausalt öeldes ei tunne, et neist eriti kasu oleks. Mingitel hetkedel olen ikka väga kriitilises seisus ning liiga negatiivsed mõtted möllavad mu peas. Hea uudis on see, et mu GP otsustas mu suunata psühhiaatrile kuna leidis, et me vajame ikka asjatundlikku nõu minu puhul. Nii, et ootame. Siinkohal kõigile kes Eesti ravisüsteemi üle vinguvad, pole see asi nii hull midagi. Näiteks psühhiaatrile saab igaüks Eestis ise aja panna ilma perearstiga eelnevalt konsulteerimata. Kui ma neid kahte riiki võrdleksin, siis eks omad head ja vead on neil mõlemal. Aga ma olen väga õnnelik, et nüüd lõpuks saan ka asjatundja jutule. Nüüd saab ainult paremaks minna.

Võtaks aga teema kokku nii, et arstid ja nõustajad saavad meid ainult toetada, tegelik paranemine ja muutumissoov peab ikka tulema meie enda seest. Mitte keegi teine ei saa meie eest seda tööd ära teha. Seega käärime aga käised ülesse ja asume aga tööle kallale!

Thursday 29 March 2018

Olen päris pikalt eemal olnud. Minu eemaloleku aja sisse on mahtunud nii halvemaid, paremaid päevi, päris head 3-nädalast perioodi ja nüüd jälle allapoole sammumist.

CBT hakkab mul nüüd lõppema - on jäänud veel viimane kokkuvõtlik kohtumine. Kindlasti on CBT tugev teraapiavorm, mis annab kätte tööriistad, millega siis teadlikult olukordadest paremini ja kiiremini välja tulla ning mille abil ka siis harjutamise tulemusel olukordi üdse vältida.
Mida mina eelkõige õppisin, on see, et meid ei vii endast välja mitte olukord ise vaid see kuidas me seda näeme ja enda jaoks tõlgendame ning meil on alati valik! (Aga katsu sa sellele muidugi kriisis mõelda!)

Kui ma nüüd aga oma isikliku kogemuse hetkel kokku võtan, siis ma arvan, et ma polnud selleks päris valmis. Ei hakka oma isiklikku elu üksipulgi lahkama aga minu sees on päris tugev kogus erinevat valu, mis tuleneb minu lapsepõlvest ja hetkel tundub, et see valu pisut blokeeris minu koostöövõimet teraapias. Näiteks kui mul oli see kolmenädalane hea periood, millal ma olin tegus, asjalik ja suhteliselt võiks isegi öelda, et õnnelik, siis oli mul meeletult raske üldse mingeid negatiivseid hetki ja olukordi teraapias analüüsida ja end halbadesse momentidesse mõelda. Seega polnud teraapiast ka väga palju kasu nendel hetkedel.

Üheskoos terapeudiga jõudsime järeldusele, et olles kriisist väljas, mu aju justkui blokeerib mind mõtlemast negatiivsele. Jõudsime järeldusele, et ma vajan nõustamist ning lapsepõlve lahtiarutamist, et jõuda arusaamisele miks ja milliste olukordade mõjutusel mu maailmapilt ja suhtumine maailma on tekkinud.

Ma ei teagi mis ma nüüd edasi teen. Oleks mul siis üks kindel asi minu sees, mis vajaks lahtiarutamist aga seda kõike tundub olevat liiga palju. Seda on liiga palju ja see on liiga segamini. Tänaseks päevaks ma olen justkui sellega leppinud, et see mis oli see oli ja ma ei saa seda ju muuta. Mul pole teist võimalust kui selle teadmisega koos elada ning lihtsalt mitte sellele mõelda. Samas olen ma suhteliselt teadlik tegelikult näiteks millepärast ma ühes või teises olukorras üht-või teistmoodi käitun. Toon ühe näite - näiteks kontrollin ma pidevalt, et uksed oleks lukus ja kodust lahkumine on üks suur peavalu sest lähen mõnikord mitu korda tagasi, et veel kontrollida. Ka kodus olles peavad uksed kogu aeg lukus olema ja see olukord on suht tüütu mulle sest oleks, et ma kontrolliks üks kord... See tuleneb tõenäoliselt sellest, et kui ma olin laps, siis ärkasin ükskord öösel üles sellepeale, et meil olid kodus röövlid - nägin kuidas nad mu isa läbi peksid, elamise pea peale pöörasid ja relvataolise asjaga meid ähvardasid. Nad pääsesid sisse lukustamata tagauksest. Nii, et ma saan väga selgesti aru, et paljud minu problemaatilised käitumismustrid on väga tugevas seoses minu lapsepõlves kogetuga. Ja mitte sellele mõtlemine ongi viga, tuleks mõelda aga seda tuleks teha spetsialisti abiga ja konstruktiivselt.

Edasi ma sellises olukorras minna ei suuda - mina ise, minu lähedased ja meievahelised suhted kannatavad tugevalt. Mõni hetk on mul tõesti tunne, et enam ei suuda. Ma käitun tihti lapsikult, jonnakalt ning sageli on mul raskusi emotsioonide kontrollimisega. Ja mis kõige hullem, et ma saan sellest kõigest aru ja mul on kohutavad süümepiinad selle kõigega seoses. Ma tunnen pidevalt, et ma olen lõksus ja võimetu oma elu muutma, võimetu asju tegema, oma elu juhtima. Tunnen, et olen läbikukkunud ja pettumus iseendale ja oma lähedastele, et tekitan aina probleeme ja parem oleks kui mind ei oleks... Ja muuta end tundub täiesti võimatu.

Üksi ma end lahti ei aruta ja neid probleeme ära ei lahenda. Samas see protsess oleks nagunii väga pikaajaline ja ma pole kindel kas mul ka majanduslikke ressursse selle jaoks jaguks. Seega jah, ma ei teagi nüüd, mida teha.

Aga pole ma ainus katkine hing siin maailmas....mitte, et see lohutaks. See on tegelikult äärmiselt kurb. Mina isiklikult soovitan kõigil, kes kannavad endaga kaasas negatiivseid emotsioone lapsepõlvest, minge kohe nõustaja juurde - isegi, kui te ei tunne, et need emotsioonid teile hetkel probleeme tekitavad. Lapsepõlves kogetu mõjutab nii tugevalt meie tänase päeva minapilti ja ümbritseva tajumist, et ma küll ei soovita oodata, millal see ühel päeval kuskilt välja ujub ja tasahilju teie elu hävitama hakkab.


Thursday 8 February 2018

Täna teraapias pidin mõtlema pisikestele asjadele, mis mu enesetunnet paremaks teeksid. Pidin mõtlema viiele erinevale kategooriale:
1. Puudutus - millegi puudutamine, silitamine, vann jne
2. Vaatamine - näiteks lilled, päikesepaiste
3. Heli - näiteks muusika, vetevulin jne
4. Lõhn - näiteks teatri- ja lavalõhn
5. Maitse - näiteks Chai Latte

Järgmiseks korraks pean mõtlema asjadele nendes kategooriates, mis mu enesetunnet parandavad ja need üles märkima. Need peaksid olema just väikesed asjad, mida oleks kerge rakendada.
Eesmärk on mu elu natukene õnnelikumaks hakata muutma, õppima märkama pisikesi asju, mis tuju ja enesetunnet tõstavad.

Endiselt pean ka praktiseerima Mindfulnessi. Viimasest nii palju, et olen möödunud nädalal seda harjutanud. See tundub mulle väga raske - mõtted lähevad kogu aeg uitama. Märkasin aga seda, et see aitab mul halbadest hetkedest välja tulla. Juba peale lühiajalist (30 sek) keskendumist millegi ümbritsevale lõhub negatiivsete mõtete ahela.

Thursday 1 February 2018

Käisin täna CBT-s. Muidugi rääkisin ma, et olen väga depressiivne jälle ning pole päevikut pidanud. Hakksin isegi nutma. Terapeut viis mu jalutama ja käskis mul kuulata erinevaid hääli, uurida ümbrust, märgata asju, tunda lõhnu jne. Ma tõesti ei tea mis oleks sobiv eestikeelne vaste aga inglise keeles on see mindfulness. See on põhimõtteliselt olemine käesolevas hetkes ja oma kõikide meelte kasutamine, ümbritseva ja enda tajumine, tundmine, tähele panemine. Jalutuskäigu ajal ja vahetult peale seda ma tundsin ennast paremini kuna ma ei keskendunud oma depressioonile ja negatiivsetele mõtetele. Leppisin terapeutiga kokku, et teen nüüd iga päev 15 min mindfulness walki. See tundub suht raske hetkel sest olgugi, et ma ei taha ju olla depressioonis siis on see mulle nii tavaline, tuttav ning mugav. Palju lihtsam on lihtsalt olla kodus masendunud kui endaga tööd teha. Aga kui ma tahan terveks saada, siis pean ma ennast sundima. Keep fighting!

Wednesday 31 January 2018

Eelmisest postitusest leidsite minu mõned Facebooki profiilifotod, mille järgi võiks arvata, et ma olen üsna õnnelik ja rahul. Alljärgnevad fotod on tehtud teisipäeval vahetult enne oma sõbraga Skype kõne alustamist kui kaamera settinguid sättisin ja siis lihtsalt mõned pildid klõpsisin, et näidata mis nägu on depressioonil.

Mitte kunagi ei saa kellegi üle hinnata tema väljanägemise järgi sest me ei tea mis inimese sees tegelikult on. Välimus ei näita tihti kas inimene on arukas või rumal, terve või haige ega õnnelik või õnnetu. Ma ei ütle, et see alati nii peab olema aga kui ma seda blogi pidama hakkasin, siis olin väga üllatunud kui inimesed, kelle kohta ka mina olin arvanud, et neil on kõik hästi (ikka Facebooki piltide järele), mulle enda tegelikust elust rääkisid. Näoraamatusse rajatav kuvand näitab pigem illusiooni, soovi. Foto tegemise hetkel lüüakse tuba läikima ja ennast lille, lapsed kasitakse ära. Näole kuvatav naeratus ütleb, mul on kõik hästi, ma olen edukas ja õnnelik. Välja nopitakse pildid kaugetest reisidest ja muust sarnasest. Aga muidugi kes see ikka negatiivseid hetki jäädvustada tahab ning õigem ongi keskenduda positiivsele. Samas päris huvitav oleks näha milline Facebook välja näeks kui näiteks ühe nädala jooksul kõik postitaksid pilte just nii nagu nende elu on. Kohta ja positsiooni valimata.



Mask, mida me kanname!

Siin on mõned minu Facebooki fotod (esimene - lühikeste juustega - on tehtud selle aasta alguses). Mõelge, mida te nende järgi minust arvate!




Tuesday 30 January 2018

Oehh - elu on olnud päris korralik karusell - aga peale pikki allapoole sõitmisi on olnud ka ülespoole minekud. Ütlen ausalt...ma olen ikka päris puntras omadega.

Aga räägin kõigepealt oma teraapiast. 11.jaanuar oli mul esimene teraapiasessioon ning me arutasime veel põgusalt minu hetkeolukorda ning vaatasime üle plaanid, mille me vanal aastal paika panime. Ma pidin siis konkreetseid asju nimetama, mis minu elus oleks teisiti kui mul oleks parem. Nimetan mõned - veedaksin aega tuttavatega, käiksin reisimas, käiksin jalutamas, jätkaksin klaveri- ja kitarriõpinguid, hakkaksin laulma uuesti, loeksin raamatuid jne jne. Ühesõnaga need on nüüd need asjad milleni me jõuda tahame. See kõik on tsükkel - ma tunnen halvasti kuna ma ei tee midagi ja ma ei tee midagi kuna ma tunnen halvasti. Aga alati on valik. Teraapia lõpuks peaksin ma, kui mitte kõiki nendest, siis vähemalt mingit osa, tegema. See siis peaks aitama mind tagasi elu nautima, mida ma hetkel teha ei suuda ja ei oska. Hakkasin pidama päevikut oma päevaste tegemiste kohta ja siis analüüsisime järgmisel korral millised minu päevad välja näevad ja kuidas neid tegusamateks ja rahuldustpakkuvatemaks muuta. Sellel nädalal pidin ma planeerima oma päevad tegusaks. Mis minu puhul on ülitähtis - ma pean hommikul kodust välja minema. Nii ma hakkasin nendel päevadel kui mul filmimist pole, raamatukokku minema - õppima (sellest teemast hiljem). Planeerisin siis oma nädala ära, et igal hommikul kodust lahkuksin. Minu nädal kestab teraapiast teraapiani ehk siis neljapäeva pärastlõunast järgmise neljapäevani. Algus oli ilus - reedel olin väga produktiivne - õppisin 4 tundi raamatukogus, siis läksin koju - laulsin, õppisin inglise keelt, harjutasin kitarri ja isega tegin Pilatest õhtul.

Olin väga rahul ning tahtsin laupäeval jätkata tubli olemisega. Pakkusin elukaaslasele välja, et lähme 11 ajal jalutama nii paariks tunniks. Panin äratuse 9-ks hommikul. Aga olin nii unine, et magasin edasi. Ärkasime alles 11 läbi ning olin kohe tujust ära. Et nüüd ma ei saagi tegus olla, olin ju planeerinud peale jalutuskäiku õppida jne jne. Maailm oli jälle must. Ma teadsin, et see on kõigest paar tundi ja ma saan endiselt veeta toreda päeva aga teine osa minust ei mõistnud seda. Nagu CBT terapeut alati rõhutab - mul on alati valik. Elukaaslane pakkus välja, et ärme siis lähme. Aga poodi oli meil nagunii vaja minna ja ma nagu väike laps jonnisin, et tahan ikka jalutama ka. Olin tujust ära ja rikkusin sellega muidugi mu elukaaslase tuju ka ära. Ta küll püüdis olla rõõmus ja minu tuju ka tõsta. Aga kõik oli kuidagi halb. Mingil hetkel tahtsin Chai Latte'd juua ning olin selles pettunud - see polnud üldse hea. Chai Latte on mulle nagu autasu. Ma kofeiini ei tarbi üldiselt ja kohvi ei joo üldse. Olin väga pettunud ja siis hakkas veel sadama ka. Oli nagu üles ja alla aga pidasime ikka päris palju vaidlusi maha....Mul oli valik kas veeta tore laupäev ja mitte lasta ennast sellest pisiasjast, nagu kahe tunni kadu, häirida või minna kergemat vastupanu teed ja olla lihtsalt masenduses ja ma valisin viimase...kahjuks.

Pühapäeval olin samuti tujust ära. Esmaspäeval ehk siis eile oli mul filmimine - pidin end kokku võtma, manasin maski ette ja nii see päev möödus. Tegelikult oli väga tore päev - seekord väga "easy money" Pidime lihtsalt Tower Of London ja Lord's Cricket muuseumites turiste mängima. Ühesõnaga tasuta meelelahutus - meil oli giid isegi. Õigemini meile ju maksti selle eest, et meelelahutust saime :D. Ei saa nagu nuriseda. See polnud seekord mingi üliprofessionaalne filmimine. See oli mingi turvalisusest rääkiv video politseile. Nii, et polnud mingeid "background action" and "reset" asju. Nii, et tegelikult oli tore ja täiesti pingevaba päev ja ma sain ühe toreda Itaalia tüdrukuga seal tuttavaks. Aga pärast tuli masendus tagasi, olin selle lihtsalt kõrvale asetanud. Eilne õhtu oli kohutav. Mul on sellised süümekad, et mu pereliikmed peavad seda kõike läbi elama. Mu elukaaslasel on tohutult raske minuga. Ma näen kui õnnelik ta on kui mul on parem ja kui ma näitan pisikesigi paranemismärke ja kuidas ta kannatab kui mul jälle halvem on.

Kui aus olla, siis olen ma sellel aastal ennast üldiselt paremini tundnud kuid siiski iga nädal on mõni halb päev sisse lipsanud. Halval päeval ma ei tee suurt midagi, kõik tundub paha ja masendav, nutan palju, istun kodus, suht tihti lihtsalt leban voodis, olen kergesti ärrituv ning tekivad konfliktid lähedastega. Aga see on olnud suur edasiminek, et ainult korra nädalas neid päevi ette tuli. Aga nüüd see viimane kriis siis alates laupäevast.

Täna olin endiselt väga masendunud hommikul ja raamatukokku ei läinud (viga!!!). Mul pole nagu eriti sõpru ka. Tegelikult mul oleks. Minu ümber on palju toredaid inimesi ning paljud on tahtnud minuga koos aega veeta aga ma lihtsalt ütlen kogu aeg ära. Oma depressiooni tõttu ma tunnen ennast pidevalt nii halvasti, et ei taha kedagi näha ega kellegagi suhelda. Sellest ka üks suur probleem - mu elukaaslane saab enam-vähem kogu mu emotsioonide virr-varri enda kanda. Mu elukaaslane ütleb kogu aeg, et ma pean leidma endale sõpru. Ma olen väga seltsiv ja hea suhtleja üldiselt ning tutvuste sobitamine pole mulle raske. Eriti kuna ma puutun päris paljude inimestega suht sagedasti kokku juba oma töö pärast.

Täna hommikul ma väga vajasin sõpra või vähemasti kellegagi rääkimist. Vajasin rääkimist kellegi teisega, kes pole minu elukaaslane. Hakkasin oma FB listi läbi vaatama ning pilk peatus lähedase sõbra profiilil, kellele ma polnud rääkinud, et jälle juba pikalt depressioonis olen. Kellega ma samuti polnud kaua tegelikult eriti suhelnudki. Tema mõtles, et kolisin UK-sse ja olen seal õnnelik. Tema ise elab Hispaanias. Elas 5 aastat Eestis - seal me ka kohtusime. Kirjutasin talle, et kannatan taas depressiooni käes. Ta muidugi kohe pakkus välja Skype kõne. Ma rääkisin temaga peaaegu 2 tundi, sain nii nutta kui naerda. Aga lõppkokkuvõttes ta suutis mind asju natukene positiivsemalt nägema panna. Ta tunneb mind väga hästi ja teab milline ma depressioonis olen - ma istun kodus ja nutan. Ta ütles, et ma pean sundima ennast asju tegema, välja minema, sotsiaalne olema. Isegi kui ma ütlen välja, et ma üldse ei taha seda teha kuna tunnen end halvasti aga ma võtan end kokku ja ikkagi teen. Seda kõike ma ju tean aga oli nii hea seda tema käest kuulda. Tundsin end paremini.

Aga siis tuli mul tütar koju ja mul oli temaga pisikese asja pärast väike lahkarvamus ja see viis mind jälle rööpast välja. Tunnen end halva emana, tunnen end halva elukaaslasena, ebaõnnestun kõiges. Mis mõtet on elada? Teadsin, et elukaaslane tuleb varsti koju ja ma tahtsin teda säästa, et ta ei peaks mind jälle halvas seisus leidma ja ma läksin katuseterassile nutma. Nutsin seal kuskil tund aega, talle kirjutasin, et jalutan.

Istusin seal pingil ja lahistasin nutta ning põrnitsesin klaasi, mis lahutas mind ... Katuseterassile minekuks tuleb sõita liftiga üheksandale korrusele. UK-s on see meie mõttes 10. korrus kuna esimene korrus on nende jaoks ground floor. Niisiis olin 10-kordse maja katusel...meetri kõrgune klaas...roniksin üle selle...üks samm ja kõik oleks läbi. Minu jaoks.
Ma teadsin, et ma ei tee seda aga see oli nagu kerge ahvatlus. Ma ei saa seda teha oma perekonnale, oma lähedastele ja eelkõige oma lapsele. Ma iial ei tahaks, et ta peaks midagi sellist üle elama ja peale seda oma katkise hingega teraapiaid pidi käima ja piinlema.

End tühjaks nutnud, tundsin, et aitab, kuivatasin pisarad, ootasin pisut, et nägu enam punane ei oleks ja läksin koju. Läksin kuuma vanni kuna katusel oli suht külm ja ma istusin külmal pingil. Mingi hetk  tuli mu elukaaslane mulle midagi ütlema ja ma hakkasin talle rääkima oma päevast. Rääkisin katuseterassist ja rääkisin klaasist. Ja siis hakkasin nutma ja ütlesin, et mul on kohutavalt vedanud kuna mul on võimalus terveks saada. Mul on armastavate inimeste tugi, mul on majanduslikult võimalik teraapias käia ja enda tervendamisega tegeleda sest mu elukaaslane võimaldab seda mulle. Mul on võimalused  saada terveks. Kui mina ei saa terveks, siis mis lootus peaks olema nendel inimestel, kellel pole rahalist võimalust, perekonna tuge jne jne. Ma pean terveks saama ja siis ma pühendan oma ülejäänud elu nende inimeste aitamisele kuna ma tean kui õudne see on. Ja nüüd ma jõuangi selleni mida ma õpin. Ma nimelt plaanin minna õppima draamateraapiat. Plaanis on õpinguid alustada 2019 septembris. Seega on mul 1,5 aastat, et end jonksu saada, oma inglise keelt vajalikule tasemele arendada, omandada töökogemus erivajadustega inimestega ning õppida, lugeda, uurida rohkem psühholoogia, depressiooni ning draamateraapia kohta. Ma tean, et see kõik saab olema raske ning ka majanduslikult saab olema keeruline sest ülikoolid on Inglismaal väga kallid. Aga see on midagi, mida ma tõesti tõesti teha tahan. Ma saan seal ühendada oma hobid ning huvid - muusika, laulmise, tantsimise, näitlemise ning psühholoogia. Ja mis kõige tähtsam ma saan aidata teisi kes seda põrgut taluma peavad. Aga enne ma pean ennast stabiilseks saama. Nii, et püüan üha rohkem endaga tegeleda ning ennast taas armastama hakata. Ma lihtsalt pean seda tegema!!!