Tuesday, 30 January 2018

Oehh - elu on olnud päris korralik karusell - aga peale pikki allapoole sõitmisi on olnud ka ülespoole minekud. Ütlen ausalt...ma olen ikka päris puntras omadega.

Aga räägin kõigepealt oma teraapiast. 11.jaanuar oli mul esimene teraapiasessioon ning me arutasime veel põgusalt minu hetkeolukorda ning vaatasime üle plaanid, mille me vanal aastal paika panime. Ma pidin siis konkreetseid asju nimetama, mis minu elus oleks teisiti kui mul oleks parem. Nimetan mõned - veedaksin aega tuttavatega, käiksin reisimas, käiksin jalutamas, jätkaksin klaveri- ja kitarriõpinguid, hakkaksin laulma uuesti, loeksin raamatuid jne jne. Ühesõnaga need on nüüd need asjad milleni me jõuda tahame. See kõik on tsükkel - ma tunnen halvasti kuna ma ei tee midagi ja ma ei tee midagi kuna ma tunnen halvasti. Aga alati on valik. Teraapia lõpuks peaksin ma, kui mitte kõiki nendest, siis vähemalt mingit osa, tegema. See siis peaks aitama mind tagasi elu nautima, mida ma hetkel teha ei suuda ja ei oska. Hakkasin pidama päevikut oma päevaste tegemiste kohta ja siis analüüsisime järgmisel korral millised minu päevad välja näevad ja kuidas neid tegusamateks ja rahuldustpakkuvatemaks muuta. Sellel nädalal pidin ma planeerima oma päevad tegusaks. Mis minu puhul on ülitähtis - ma pean hommikul kodust välja minema. Nii ma hakkasin nendel päevadel kui mul filmimist pole, raamatukokku minema - õppima (sellest teemast hiljem). Planeerisin siis oma nädala ära, et igal hommikul kodust lahkuksin. Minu nädal kestab teraapiast teraapiani ehk siis neljapäeva pärastlõunast järgmise neljapäevani. Algus oli ilus - reedel olin väga produktiivne - õppisin 4 tundi raamatukogus, siis läksin koju - laulsin, õppisin inglise keelt, harjutasin kitarri ja isega tegin Pilatest õhtul.

Olin väga rahul ning tahtsin laupäeval jätkata tubli olemisega. Pakkusin elukaaslasele välja, et lähme 11 ajal jalutama nii paariks tunniks. Panin äratuse 9-ks hommikul. Aga olin nii unine, et magasin edasi. Ärkasime alles 11 läbi ning olin kohe tujust ära. Et nüüd ma ei saagi tegus olla, olin ju planeerinud peale jalutuskäiku õppida jne jne. Maailm oli jälle must. Ma teadsin, et see on kõigest paar tundi ja ma saan endiselt veeta toreda päeva aga teine osa minust ei mõistnud seda. Nagu CBT terapeut alati rõhutab - mul on alati valik. Elukaaslane pakkus välja, et ärme siis lähme. Aga poodi oli meil nagunii vaja minna ja ma nagu väike laps jonnisin, et tahan ikka jalutama ka. Olin tujust ära ja rikkusin sellega muidugi mu elukaaslase tuju ka ära. Ta küll püüdis olla rõõmus ja minu tuju ka tõsta. Aga kõik oli kuidagi halb. Mingil hetkel tahtsin Chai Latte'd juua ning olin selles pettunud - see polnud üldse hea. Chai Latte on mulle nagu autasu. Ma kofeiini ei tarbi üldiselt ja kohvi ei joo üldse. Olin väga pettunud ja siis hakkas veel sadama ka. Oli nagu üles ja alla aga pidasime ikka päris palju vaidlusi maha....Mul oli valik kas veeta tore laupäev ja mitte lasta ennast sellest pisiasjast, nagu kahe tunni kadu, häirida või minna kergemat vastupanu teed ja olla lihtsalt masenduses ja ma valisin viimase...kahjuks.

Pühapäeval olin samuti tujust ära. Esmaspäeval ehk siis eile oli mul filmimine - pidin end kokku võtma, manasin maski ette ja nii see päev möödus. Tegelikult oli väga tore päev - seekord väga "easy money" Pidime lihtsalt Tower Of London ja Lord's Cricket muuseumites turiste mängima. Ühesõnaga tasuta meelelahutus - meil oli giid isegi. Õigemini meile ju maksti selle eest, et meelelahutust saime :D. Ei saa nagu nuriseda. See polnud seekord mingi üliprofessionaalne filmimine. See oli mingi turvalisusest rääkiv video politseile. Nii, et polnud mingeid "background action" and "reset" asju. Nii, et tegelikult oli tore ja täiesti pingevaba päev ja ma sain ühe toreda Itaalia tüdrukuga seal tuttavaks. Aga pärast tuli masendus tagasi, olin selle lihtsalt kõrvale asetanud. Eilne õhtu oli kohutav. Mul on sellised süümekad, et mu pereliikmed peavad seda kõike läbi elama. Mu elukaaslasel on tohutult raske minuga. Ma näen kui õnnelik ta on kui mul on parem ja kui ma näitan pisikesigi paranemismärke ja kuidas ta kannatab kui mul jälle halvem on.

Kui aus olla, siis olen ma sellel aastal ennast üldiselt paremini tundnud kuid siiski iga nädal on mõni halb päev sisse lipsanud. Halval päeval ma ei tee suurt midagi, kõik tundub paha ja masendav, nutan palju, istun kodus, suht tihti lihtsalt leban voodis, olen kergesti ärrituv ning tekivad konfliktid lähedastega. Aga see on olnud suur edasiminek, et ainult korra nädalas neid päevi ette tuli. Aga nüüd see viimane kriis siis alates laupäevast.

Täna olin endiselt väga masendunud hommikul ja raamatukokku ei läinud (viga!!!). Mul pole nagu eriti sõpru ka. Tegelikult mul oleks. Minu ümber on palju toredaid inimesi ning paljud on tahtnud minuga koos aega veeta aga ma lihtsalt ütlen kogu aeg ära. Oma depressiooni tõttu ma tunnen ennast pidevalt nii halvasti, et ei taha kedagi näha ega kellegagi suhelda. Sellest ka üks suur probleem - mu elukaaslane saab enam-vähem kogu mu emotsioonide virr-varri enda kanda. Mu elukaaslane ütleb kogu aeg, et ma pean leidma endale sõpru. Ma olen väga seltsiv ja hea suhtleja üldiselt ning tutvuste sobitamine pole mulle raske. Eriti kuna ma puutun päris paljude inimestega suht sagedasti kokku juba oma töö pärast.

Täna hommikul ma väga vajasin sõpra või vähemasti kellegagi rääkimist. Vajasin rääkimist kellegi teisega, kes pole minu elukaaslane. Hakkasin oma FB listi läbi vaatama ning pilk peatus lähedase sõbra profiilil, kellele ma polnud rääkinud, et jälle juba pikalt depressioonis olen. Kellega ma samuti polnud kaua tegelikult eriti suhelnudki. Tema mõtles, et kolisin UK-sse ja olen seal õnnelik. Tema ise elab Hispaanias. Elas 5 aastat Eestis - seal me ka kohtusime. Kirjutasin talle, et kannatan taas depressiooni käes. Ta muidugi kohe pakkus välja Skype kõne. Ma rääkisin temaga peaaegu 2 tundi, sain nii nutta kui naerda. Aga lõppkokkuvõttes ta suutis mind asju natukene positiivsemalt nägema panna. Ta tunneb mind väga hästi ja teab milline ma depressioonis olen - ma istun kodus ja nutan. Ta ütles, et ma pean sundima ennast asju tegema, välja minema, sotsiaalne olema. Isegi kui ma ütlen välja, et ma üldse ei taha seda teha kuna tunnen end halvasti aga ma võtan end kokku ja ikkagi teen. Seda kõike ma ju tean aga oli nii hea seda tema käest kuulda. Tundsin end paremini.

Aga siis tuli mul tütar koju ja mul oli temaga pisikese asja pärast väike lahkarvamus ja see viis mind jälle rööpast välja. Tunnen end halva emana, tunnen end halva elukaaslasena, ebaõnnestun kõiges. Mis mõtet on elada? Teadsin, et elukaaslane tuleb varsti koju ja ma tahtsin teda säästa, et ta ei peaks mind jälle halvas seisus leidma ja ma läksin katuseterassile nutma. Nutsin seal kuskil tund aega, talle kirjutasin, et jalutan.

Istusin seal pingil ja lahistasin nutta ning põrnitsesin klaasi, mis lahutas mind ... Katuseterassile minekuks tuleb sõita liftiga üheksandale korrusele. UK-s on see meie mõttes 10. korrus kuna esimene korrus on nende jaoks ground floor. Niisiis olin 10-kordse maja katusel...meetri kõrgune klaas...roniksin üle selle...üks samm ja kõik oleks läbi. Minu jaoks.
Ma teadsin, et ma ei tee seda aga see oli nagu kerge ahvatlus. Ma ei saa seda teha oma perekonnale, oma lähedastele ja eelkõige oma lapsele. Ma iial ei tahaks, et ta peaks midagi sellist üle elama ja peale seda oma katkise hingega teraapiaid pidi käima ja piinlema.

End tühjaks nutnud, tundsin, et aitab, kuivatasin pisarad, ootasin pisut, et nägu enam punane ei oleks ja läksin koju. Läksin kuuma vanni kuna katusel oli suht külm ja ma istusin külmal pingil. Mingi hetk  tuli mu elukaaslane mulle midagi ütlema ja ma hakkasin talle rääkima oma päevast. Rääkisin katuseterassist ja rääkisin klaasist. Ja siis hakkasin nutma ja ütlesin, et mul on kohutavalt vedanud kuna mul on võimalus terveks saada. Mul on armastavate inimeste tugi, mul on majanduslikult võimalik teraapias käia ja enda tervendamisega tegeleda sest mu elukaaslane võimaldab seda mulle. Mul on võimalused  saada terveks. Kui mina ei saa terveks, siis mis lootus peaks olema nendel inimestel, kellel pole rahalist võimalust, perekonna tuge jne jne. Ma pean terveks saama ja siis ma pühendan oma ülejäänud elu nende inimeste aitamisele kuna ma tean kui õudne see on. Ja nüüd  ma jõuangi selleni mida ma õpin. Ma nimelt plaanin minna õppima draamateraapiat. Plaanis on õpinguid alustada 2019 septembris. Seega on mul 1,5 aastat, et end jonksu saada, oma inglise keelt vajalikule tasemele arendada, omandada töökogemus erivajadustega inimestega ning õppida, lugeda, uurida rohkem psühholoogia, depressiooni ning draamateraapia kohta. Ma tean, et see kõik saab olema raske ning ka majanduslikult saab olema keeruline sest ülikoolid on Inglismaal väga kallid. Aga see on midagi, mida ma tõesti tõesti teha tahan. Ma saan seal ühendada oma hobid ning huvid - muusika, laulmise, tantsimise, näitlemise ning psühholoogia. Ja mis kõige tähtsam ma saan aidata teisi kes seda põrgut taluma peavad. Aga enne ma pean ennast stabiilseks saama. Nii, et püüan üha rohkem endaga tegeleda ning ennast taas armastama hakata. Ma lihtsalt pean seda tegema!!!

No comments:

Post a Comment

Aitäh!