Wednesday, 9 May 2018

Kognetiivse käitumisteraapiaga olen ma selleks korraks lõpetanud. Eelmises postituses võtsin selle teema enda jaoks kokku. Olen endiselt ka antidepressantide peal.Vahel tunnen ennast paremini, vahel halvemini aga kindel on see, et terve ma pole ja pikk tee on veel käia. Võtsin ühendust ühe heategevusorganisatsiooniga, mis pakub erinevaid teraapiad, kursuseid, treeninguid jne vaimse tervise toetuseks. Kuna ma tegelen laulmisega siis nad arvasid, et mul võiks kasu olla koorilauluteraapia kursusest. See hakkab mul olema igal neljapäeval (oli vist 12 nädalat kokku, millest kahest esimesest ma jäin ilma aga juhendaja arvas, et on okei kui ma nüüd veel liitun) - homme on esimene kord ja ma olen suhteliselt põnevil. Lisaks pakkus see organisatsioon mulle mingit psühholoogilaadset teenust (inglise keeles Talking Therapy). Tuleval esmaspäeval on mul esimene kord, mis küll veel päris teraapia ei ole aga seal hinnatakse minu olukorda ja ootusi.

Otsustasin ka oma perearsti (GP) poole tagasi pöörduda sest ma võtan juba üsna kaua antidepressante ja ma ausalt öeldes ei tunne, et neist eriti kasu oleks. Mingitel hetkedel olen ikka väga kriitilises seisus ning liiga negatiivsed mõtted möllavad mu peas. Hea uudis on see, et mu GP otsustas mu suunata psühhiaatrile kuna leidis, et me vajame ikka asjatundlikku nõu minu puhul. Nii, et ootame. Siinkohal kõigile kes Eesti ravisüsteemi üle vinguvad, pole see asi nii hull midagi. Näiteks psühhiaatrile saab igaüks Eestis ise aja panna ilma perearstiga eelnevalt konsulteerimata. Kui ma neid kahte riiki võrdleksin, siis eks omad head ja vead on neil mõlemal. Aga ma olen väga õnnelik, et nüüd lõpuks saan ka asjatundja jutule. Nüüd saab ainult paremaks minna.

Võtaks aga teema kokku nii, et arstid ja nõustajad saavad meid ainult toetada, tegelik paranemine ja muutumissoov peab ikka tulema meie enda seest. Mitte keegi teine ei saa meie eest seda tööd ära teha. Seega käärime aga käised ülesse ja asume aga tööle kallale!

No comments:

Post a Comment

Aitäh!