Olen toitumisega hädas jälle. Põhimõtteliselt mõtlen kogu aeg toidust, kui hommikusöögi lõpetan olen juba nii täis söönud end, et raske on edasi midagi produktiivset ette võtta. See juhtub küll ainult päevadel mil olen kodus. Viimane nädal aga olen iga päev kodus olnud, seega on asjad päris kehvad. Ikka ja jälle leian ennast kappide kallalt kõikvõimalikku toitu otsimas ja see tohutu magusanarkomaania... Juba paar viimast kuud on mul möödunud õgimishoogude saatel. Endiselt ootan psühhiaatri järjekorras. Käin ka endiselt teraapias ja ma tunnen, et seekord vist tõesti on ka sellest kasu. Saan seal ennast tühjaks rääkida ja nutta kui vajan. Hea uudis on see, et hakkan tõenäoliselt sügisest koolis käima, seega peaks mu elu minema suht kiireks ja loodetavasti lõppevad ka õgimishood ära. Depressiooniga ongi selline loll asi, et kui sa oled väga hõivatud, siis sul pole aega depressioonis olla aga depressioonis olles midagi ette võtta on suur suur pingutus ja vahepeal tundubki ületamatult raske. Surnud ring justkui...