Pole juba 2,5 kuud sissekannet teinud. Üritan kokku võtta kuidas mul vahepeal läinud on.

Kõigepealt räägiks söömisest. Oma viimases postituses rääkisin kuidas olen jälle toitumisega hädas. Septembri alguses tegin ma otsuse ja ostsin endale 3 kuud Fitlap'i kasutusaega.
Fitlap.ee on personaalselt kohandatav veebipõhine tervisliku toitumise ja toidukordade planeerimise platvorm, mis on suunatud peamiselt inimestele, kes soovivad kaalu langetada või enda toidulauda tervislikumaks ja mitmekülgsemaks muuta (Vikipeedia)

2 kuud hiljem võin ma öelda, et see oli väga hea otsus. Ei olnud mu põhieesmärk kaalu kaotada vaid ennast distsiplineerida. Nüüd on mul sõber Fitlap, kes ütleb mulle täpselt mida ja kui palju ma sööma pean. Pole mul olnud ühtegi õgimishoogu selle 2 kuu jooksul ja enesetunne on väga hea. Jah, kadunud on ka tegelikult 4-5 kilogrammi aga kõige tähtsam on, et sain oma toitumise kontrolli alla.
Ka on mul kadunud kõrvetised ja maovalud kuna söön "puhtaid asju". Fitlapiga toitud sa tasakaalustatult ning ei tarbi rämpstoitu ja poolfabrikaate. See on tõeliselt ilus samm mida sa oma keha ja tervise heaks teha võid. Ja seal saab seadistustes määrata, kas soovid kaalu kaotada, säilitada või tõsta.

Nüüd teraapiast. Paar nädalat tagasi tõmbasin ma Talking Therapy'le joone alla. See aitas mind tohutult. Tunnen ennast hoopis värskemana ja oleks justkui millestki vabanenud. Sai nende 16 seansi jooksul räägitud väga paljudest erinevatest teemadest sh minu lapsepõlvest. Sai ka päris palju pisaraid valatud aga ma tõesti tunnen, et minu sees oleks nagu mingi tervenemine toimunud. Loomulikult ei võtnud teraapia ära minu minevikusündmusi ning kõiki asju me seal ka lahata ei jõudnud aga tunnen ennast tunduvalt tervema inimesena. Kui ma alustasin teraapiaga siis olin ma suht nagu inimvare, rääkides ei vaadanud isegi terapeudile eriti otsa, olin ebakindel ja haavatav. Nüüd aga tunnen ennast enesekindla ja tugevana. Võin öelda, et depressioon on kadunud. Põhiliseks parandajaks pean ma seda, et läksin septembris jälle kooli. Sellest aga veidikene hiljem. Teraapia oli mulle toeks läbi minu arengu ning toimunud elumuutuste taustal. Varem mainisin, et CBT-st ei leidnud ma erilist abi. Mõtlen, et nüüd ehk oleks ma valmis isegi sellega töötama. Hetk, millal CBT-s käisin aga polnud mulle õige. Sellel hetkel ma polnud eriti võimeline mingeid strateegiaid rakendama.

Ootasin siin ka pikalt psühiaatri saatekirja. Sellega oli mingi segadus vahepeal ning tänaseks päevaks otsustasin sellest loobuda kuna ei näe selleks hetkel enam vajadust. Olgu mainitud, et endiselt tarvitan antidepressante. Jätkan nendega veel paar-kolm kuud. Teraapia lõppedes andis terapeut mulle ka kokkuvõtva lehe, kuhu oli üles loetlenud sündmused, mis varasemalt on mul depressiooni esile kutsunud ning sümptomid, mis ilmnesid, samuti mõned soovitused kuidas edaspidi depressiooni vältida ja ära tunda.

Nüüd aga sellest, mille kohta võin julgelt öelda, et just see on mind depressioonist välja tõmmanud ja andnud mu elule uue hingamise. Selleks on kool. Ma ei suuda meenutada kas ma olen maininud, et minu suur südamesoov on tulevikus minna õppima draamateraapiat. Selleks, et aga draamateraapia õppekohale ülikoolis kandideerida on vaja vastata teatud nõuetele ning nimekirjas on 2 eeltingimust, mida mul hetkeseisuga ette näidata ei ole. Üks nendest on, et ma pean sooritama IELTS (The International English Language Testing System) eksami. Teine on nõue, et kandideerijal peab olema eelnev töökogemus erivajadustega inimestega. Eelnevat silmas pidades õpin ma nüüd inglise keele, IELTS ettevalmistuskursuse ning sotsiaalhoolduse kursustel. Käin koolis kolmel päeval nädalas ning see on tõeliselt mu elu muutnud. Olen väga õnnelik ja rahul sest tunnen vist esimest korda elus, et ma lõpuks liigun oma elu ja tegemistega õiges suunas. Soovin oma edaspidise elu pühendada inimeste aitamisele. Draamateraapiat kasutatakse väga edukalt erinevate vaimsete haiguste sh ärevuse ja depressiooni ravis. Draamateraapias saaksin ma ühendada oma hobid ja huvid (nagu näiteks näitlemine, laulmine, tantsimine, improvisatsioon, psühholoogia), oma soovi teisi inimesi aidata ning oma isikliku elukogemuse.