Eile õhtul käisin oma esimesel hüpnoteraapia seansil. Arutasime mu probleeme (kiire ärritumine, nutuhood, toitumishäire, tõmblused, huulte kakkumine jne) ja mida ma sooviksin endas muuta. Terapeut palus mul edaspidi kui tekib "raske" moment püüda käituda kuidagi teisiti. Mis praegu toimub on see, et mu aju töötab kindlate mustrite järgi ja need mustrid tuleb lõhkuda. Näiteks kui midagi ei lähe plaanikohaselt, siis ma ärritun, hakkan nutma, tunnen ennast muserdatuna, et kõik on halvasti jne. Ma olen juba harjunud nii käituma ja seda mustrit järgima ja antud hektel see tundub ainukese lahendusena. See, mida ma tegin neljapäeva õhtul "pitsajuhtumi" korral oli igati õige tegutsemisviis. Muidugi ma ei saa öelda, et see kerge oleks olnud. Aga ma käitusin oma tavapärasest viisist erinevalt ja just see ongi see mida ma tegema pean, et neid mustereid lõhkuda.

Esimeseks teemaks millega hüpnoteraapias tegeleda valisin ma oma vihastamise probleemi. Ma kirjeldaks seda tunnet nii, et kui midagi juhtub (see võib olla ka imepisikene ja ülimalt ebaolulise tähtsusega asi elus), siis ma tunnen, et kõik on nii halvasti ja ma sooviks, et ma suudaks lihtsalt ära kaduda. See tunne on nii väljakannatamatult piinav, et ma ei oska sellega kuidagi toime tulla. Ma muutun vihaseks sest mul on valus. Tavaliselt hakkan ohjeldamatult nutma ja need nutuhood kestavad kaua. Samuti muutun ma suht vihaseks ning ärritunuks. Ma pole just meeldivaim inimene maailmas nendel hetkedel. Ma tunnen ennast väga halvasti, et mu elukaaslane on pidanud selle kõigega toime tulema. Kõik see vallandub just koduses keskkonnas. Väljaspool kodu kannan ma edukalt "maski" ning olen üldiselt lõbus, tore ja rõõmus inimene.

Üks teine terapeut soovitas mulle mõned nädalad tagasi sügavat hingamist hetkedeks kus tunnen, et soovin rahuneda. Kusjuures väljahingamise pikkus peaks olema mõned sekundid pikem kui sissehingamine. Ja muidugi tuleb seda kõike teha läbi diafragma. Internetist leiab küllaldaselt erinevat informatsiooni ning õpetusi sügava hingamise kohta.

Ma olen nüüd juba mõned tunnid selle kõige üle mõelnud ja teemat elukaaslasega arutanud ning selle tulemusena on ka valminud pisikene tegevuskava, mida ma nüüd proovima hakkan.

1. Lähen ostan endale homme origaami raamatu ning kui tunnen end ärritatuna vms, siis üritan tavapärase käitumise asemel hoopis paberit voltima hakata.

2. Ma tellisin endale akrüülvärvid ja lõuendid. Ega ma just väga tugev kunstnik ei ole aga eesmärk on tegeleda millegi rahustavaga.

3. Sügav hingamine - proovin seda esimese asjana kui tekib kriisimoment. Tegin endaga kokkuleppe, et kui tunnen, et nüüd kaob maapind jälle ära, siis ma pean kõigepealt tegema 5 korda sügavat sisse- ja väljahingamist ning alles siis võin ärrituda või nutma puhkeda. Lootus on, et ehk ma olen selleks hetkeks suuremast kriisist üle. Tegin ka sellise kokkuleppe, et kui see ei tööta, siis ei tohi ma enda vastu karm olla selle pärast vaid lihtsalt tuleb leida teised viisid ja proovida uuesti.

Kogu selle ettevõtmise mõte on siis lõhkuda väljakujunenud mustreid ning anda ajule ette teised käitumisviisid.