Eelmine nädal oli kohutav, mu peas keerlesid väga pahad mõtted. Lausa need kõige halvemad... Mul on kohutavalt vedanud oma elukaaslasega, tal on hetkel väga raske minuga ja ma tunnen end nii kohutavalt süüdi, et ta peab selle olukorraga toime tulema.

Töö juures käisin pidevalt tualettruumis nutmas sest lihtsalt nii raske oli olla. Selline kasutu ja  mõtetu inimese tunne on peal, eluisu suht otsas....ometigi ei väsi ma kordamast kui palju head mu elus on. Midagi on seal katuse all ikka totaalselt paigast ära. Häbi on, valus on, kurb on...

Igatahes suutsin ma selle eelmise nädala üle elada, esmaspäeva hommikul läksin tööle aga tundsin ennast halvasti (kergelt öeldes) ning tundsin, et kui ma kohe täna mingit abi kuskilt ei saa, siis mine sa tea, pärast saangi mingi lollusega hakkama. Otsustasin oma ülemusele rääkida, mis toimub ja läksin arstile. Arst kirjutas mulle haiguslehe kaheks nädalaks ja ütles, et pean oma mõtteid korrastama ja puhkama. Samuti kirjutas ta mulle järgmised antidepressandid - Mirtazapin. Proovime siin nendega ja pöidlad pihku, et need mingeid tõsiseid kõrvaltoimeid ei tekitaks. Üks lause infolehel pani mind kui endist buliimikut küll muretsema veidi - "söögiisu suurenemine ja kehakaalu suurenemine (väga sage)". Hetkel ma ei tunne, et ma toitumishäirega kimpus oleksin aga kuna olen vaimselt väga rabe, siis olen kindlasti selles suhtes haavatav. Rääkisin sellest arstiga ning ta julgustas mind siiski proovima, et see on hea ravim ja mitte kõikidel ei teki seda kõrvaltoimet. Et lihtsalt jälgime kuidas ma end tunnen. Järgmine neljapäev on mul nagunii taaskord visiit.

Ma tõesti tõesti tahan terveks saada!