Sunday, 15 July 2018

Oh millal see piin ometi lõpeb..üles, alla, halvemaks, paremaks, tõusud, mõõnad...lihtsalt enam ei jaksa...

Monday, 11 June 2018

Hei-hei!

Elu on kiire olnud, annan põgusa ülevaate kuidas mul läinud on.
Käin nüüd koorilauluteraapias igal neljapäeval ja mulle väga väga meeldib seal. Lisaks oli mul sellel neljapäeval esimene Talking Therapy. Psühhiaatri juurde pole veel aega saanud. Üldiselt läheb üles ja alla aga rohkem ikka üles. Tunnen, et asjad liiguvad paranemise suunas. Viimasel ajal on kindlasti rohkem positiivseid päevi kui negatiivseid. Olen suurema osa ajast stabiilne ja siis hüppavad mõned mõõnapäevad sisse vahel. Külastasin nädal tagasi Eestit ja ostsin endale Tartu Loitsukellerist Lepidoliidi kaela ja kuna see kivi sisaldab liitiumi, siis on ta looduslik antidepressant. Ja seda enam tähenduslik on see minu jaoks kuna olen selle ostnud just oma kodumaalt.

Wednesday, 9 May 2018

Kognetiivse käitumisteraapiaga olen ma selleks korraks lõpetanud. Eelmises postituses võtsin selle teema enda jaoks kokku. Olen endiselt ka antidepressantide peal.Vahel tunnen ennast paremini, vahel halvemini aga kindel on see, et terve ma pole ja pikk tee on veel käia. Võtsin ühendust ühe heategevusorganisatsiooniga, mis pakub erinevaid teraapiad, kursuseid, treeninguid jne vaimse tervise toetuseks. Kuna ma tegelen laulmisega siis nad arvasid, et mul võiks kasu olla koorilauluteraapia kursusest. See hakkab mul olema igal neljapäeval (oli vist 12 nädalat kokku, millest kahest esimesest ma jäin ilma aga juhendaja arvas, et on okei kui ma nüüd veel liitun) - homme on esimene kord ja ma olen suhteliselt põnevil. Lisaks pakkus see organisatsioon mulle mingit psühholoogilaadset teenust (inglise keeles Talking Therapy). Tuleval esmaspäeval on mul esimene kord, mis küll veel päris teraapia ei ole aga seal hinnatakse minu olukorda ja ootusi.

Otsustasin ka oma perearsti (GP) poole tagasi pöörduda sest ma võtan juba üsna kaua antidepressante ja ma ausalt öeldes ei tunne, et neist eriti kasu oleks. Mingitel hetkedel olen ikka väga kriitilises seisus ning liiga negatiivsed mõtted möllavad mu peas. Hea uudis on see, et mu GP otsustas mu suunata psühhiaatrile kuna leidis, et me vajame ikka asjatundlikku nõu minu puhul. Nii, et ootame. Siinkohal kõigile kes Eesti ravisüsteemi üle vinguvad, pole see asi nii hull midagi. Näiteks psühhiaatrile saab igaüks Eestis ise aja panna ilma perearstiga eelnevalt konsulteerimata. Kui ma neid kahte riiki võrdleksin, siis eks omad head ja vead on neil mõlemal. Aga ma olen väga õnnelik, et nüüd lõpuks saan ka asjatundja jutule. Nüüd saab ainult paremaks minna.

Võtaks aga teema kokku nii, et arstid ja nõustajad saavad meid ainult toetada, tegelik paranemine ja muutumissoov peab ikka tulema meie enda seest. Mitte keegi teine ei saa meie eest seda tööd ära teha. Seega käärime aga käised ülesse ja asume aga tööle kallale!

Thursday, 29 March 2018

Olen päris pikalt eemal olnud. Minu eemaloleku aja sisse on mahtunud nii halvemaid, paremaid päevi, päris head 3-nädalast perioodi ja nüüd jälle allapoole sammumist.

CBT hakkab mul nüüd lõppema - on jäänud veel viimane kokkuvõtlik kohtumine. Kindlasti on CBT tugev teraapiavorm, mis annab kätte tööriistad, millega siis teadlikult olukordadest paremini ja kiiremini välja tulla ning mille abil ka siis harjutamise tulemusel olukordi üdse vältida.
Mida mina eelkõige õppisin, on see, et meid ei vii endast välja mitte olukord ise vaid see kuidas me seda näeme ja enda jaoks tõlgendame ning meil on alati valik! (Aga katsu sa sellele muidugi kriisis mõelda!)

Kui ma nüüd aga oma isikliku kogemuse hetkel kokku võtan, siis ma arvan, et ma polnud selleks päris valmis. Ei hakka oma isiklikku elu üksipulgi lahkama aga minu sees on päris tugev kogus erinevat valu, mis tuleneb minu lapsepõlvest ja hetkel tundub, et see valu pisut blokeeris minu koostöövõimet teraapias. Näiteks kui mul oli see kolmenädalane hea periood, millal ma olin tegus, asjalik ja suhteliselt võiks isegi öelda, et õnnelik, siis oli mul meeletult raske üldse mingeid negatiivseid hetki ja olukordi teraapias analüüsida ja end halbadesse momentidesse mõelda. Seega polnud teraapiast ka väga palju kasu nendel hetkedel.

Üheskoos terapeudiga jõudsime järeldusele, et olles kriisist väljas, mu aju justkui blokeerib mind mõtlemast negatiivsele. Jõudsime järeldusele, et ma vajan nõustamist ning lapsepõlve lahtiarutamist, et jõuda arusaamisele miks ja milliste olukordade mõjutusel mu maailmapilt ja suhtumine maailma on tekkinud.

Ma ei teagi mis ma nüüd edasi teen. Oleks mul siis üks kindel asi minu sees, mis vajaks lahtiarutamist aga seda kõike tundub olevat liiga palju. Seda on liiga palju ja see on liiga segamini. Tänaseks päevaks ma olen justkui sellega leppinud, et see mis oli see oli ja ma ei saa seda ju muuta. Mul pole teist võimalust kui selle teadmisega koos elada ning lihtsalt mitte sellele mõelda. Samas olen ma suhteliselt teadlik tegelikult näiteks millepärast ma ühes või teises olukorras üht-või teistmoodi käitun. Toon ühe näite - näiteks kontrollin ma pidevalt, et uksed oleks lukus ja kodust lahkumine on üks suur peavalu sest lähen mõnikord mitu korda tagasi, et veel kontrollida. Ka kodus olles peavad uksed kogu aeg lukus olema ja see olukord on suht tüütu mulle sest oleks, et ma kontrolliks üks kord... See tuleneb tõenäoliselt sellest, et kui ma olin laps, siis ärkasin ükskord öösel üles sellepeale, et meil olid kodus röövlid - nägin kuidas nad mu isa läbi peksid, elamise pea peale pöörasid ja relvataolise asjaga meid ähvardasid. Nad pääsesid sisse lukustamata tagauksest. Nii, et ma saan väga selgesti aru, et paljud minu problemaatilised käitumismustrid on väga tugevas seoses minu lapsepõlves kogetuga. Ja mitte sellele mõtlemine ongi viga, tuleks mõelda aga seda tuleks teha spetsialisti abiga ja konstruktiivselt.

Edasi ma sellises olukorras minna ei suuda - mina ise, minu lähedased ja meievahelised suhted kannatavad tugevalt. Mõni hetk on mul tõesti tunne, et enam ei suuda. Ma käitun tihti lapsikult, jonnakalt ning sageli on mul raskusi emotsioonide kontrollimisega. Ja mis kõige hullem, et ma saan sellest kõigest aru ja mul on kohutavad süümepiinad selle kõigega seoses. Ma tunnen pidevalt, et ma olen lõksus ja võimetu oma elu muutma, võimetu asju tegema, oma elu juhtima. Tunnen, et olen läbikukkunud ja pettumus iseendale ja oma lähedastele, et tekitan aina probleeme ja parem oleks kui mind ei oleks... Ja muuta end tundub täiesti võimatu.

Üksi ma end lahti ei aruta ja neid probleeme ära ei lahenda. Samas see protsess oleks nagunii väga pikaajaline ja ma pole kindel kas mul ka majanduslikke ressursse selle jaoks jaguks. Seega jah, ma ei teagi nüüd, mida teha.

Aga pole ma ainus katkine hing siin maailmas....mitte, et see lohutaks. See on tegelikult äärmiselt kurb. Mina isiklikult soovitan kõigil, kes kannavad endaga kaasas negatiivseid emotsioone lapsepõlvest, minge kohe nõustaja juurde - isegi, kui te ei tunne, et need emotsioonid teile hetkel probleeme tekitavad. Lapsepõlves kogetu mõjutab nii tugevalt meie tänase päeva minapilti ja ümbritseva tajumist, et ma küll ei soovita oodata, millal see ühel päeval kuskilt välja ujub ja tasahilju teie elu hävitama hakkab.


Thursday, 8 February 2018

Täna teraapias pidin mõtlema pisikestele asjadele, mis mu enesetunnet paremaks teeksid. Pidin mõtlema viiele erinevale kategooriale:
1. Puudutus - millegi puudutamine, silitamine, vann jne
2. Vaatamine - näiteks lilled, päikesepaiste
3. Heli - näiteks muusika, vetevulin jne
4. Lõhn - näiteks teatri- ja lavalõhn
5. Maitse - näiteks Chai Latte

Järgmiseks korraks pean mõtlema asjadele nendes kategooriates, mis mu enesetunnet parandavad ja need üles märkima. Need peaksid olema just väikesed asjad, mida oleks kerge rakendada.
Eesmärk on mu elu natukene õnnelikumaks hakata muutma, õppima märkama pisikesi asju, mis tuju ja enesetunnet tõstavad.

Endiselt pean ka praktiseerima Mindfulnessi. Viimasest nii palju, et olen möödunud nädalal seda harjutanud. See tundub mulle väga raske - mõtted lähevad kogu aeg uitama. Märkasin aga seda, et see aitab mul halbadest hetkedest välja tulla. Juba peale lühiajalist (30 sek) keskendumist millegi ümbritsevale lõhub negatiivsete mõtete ahela.

Thursday, 1 February 2018

Käisin täna CBT-s. Muidugi rääkisin ma, et olen väga depressiivne jälle ning pole päevikut pidanud. Hakksin isegi nutma. Terapeut viis mu jalutama ja käskis mul kuulata erinevaid hääli, uurida ümbrust, märgata asju, tunda lõhnu jne. Ma tõesti ei tea mis oleks sobiv eestikeelne vaste aga inglise keeles on see mindfulness. See on põhimõtteliselt olemine käesolevas hetkes ja oma kõikide meelte kasutamine, ümbritseva ja enda tajumine, tundmine, tähele panemine. Jalutuskäigu ajal ja vahetult peale seda ma tundsin ennast paremini kuna ma ei keskendunud oma depressioonile ja negatiivsetele mõtetele. Leppisin terapeutiga kokku, et teen nüüd iga päev 15 min mindfulness walki. See tundub suht raske hetkel sest olgugi, et ma ei taha ju olla depressioonis siis on see mulle nii tavaline, tuttav ning mugav. Palju lihtsam on lihtsalt olla kodus masendunud kui endaga tööd teha. Aga kui ma tahan terveks saada, siis pean ma ennast sundima. Keep fighting!

Wednesday, 31 January 2018

Eelmisest postitusest leidsite minu mõned Facebooki profiilifotod, mille järgi võiks arvata, et ma olen üsna õnnelik ja rahul. Alljärgnevad fotod on tehtud teisipäeval vahetult enne oma sõbraga Skype kõne alustamist kui kaamera settinguid sättisin ja siis lihtsalt mõned pildid klõpsisin, et näidata mis nägu on depressioonil.

Mitte kunagi ei saa kellegi üle hinnata tema väljanägemise järgi sest me ei tea mis inimese sees tegelikult on. Välimus ei näita tihti kas inimene on arukas või rumal, terve või haige ega õnnelik või õnnetu. Ma ei ütle, et see alati nii peab olema aga kui ma seda blogi pidama hakkasin, siis olin väga üllatunud kui inimesed, kelle kohta ka mina olin arvanud, et neil on kõik hästi (ikka Facebooki piltide järele), mulle enda tegelikust elust rääkisid. Näoraamatusse rajatav kuvand näitab pigem illusiooni, soovi. Foto tegemise hetkel lüüakse tuba läikima ja ennast lille, lapsed kasitakse ära. Näole kuvatav naeratus ütleb, mul on kõik hästi, ma olen edukas ja õnnelik. Välja nopitakse pildid kaugetest reisidest ja muust sarnasest. Aga muidugi kes see ikka negatiivseid hetki jäädvustada tahab ning õigem ongi keskenduda positiivsele. Samas päris huvitav oleks näha milline Facebook välja näeks kui näiteks ühe nädala jooksul kõik postitaksid pilte just nii nagu nende elu on. Kohta ja positsiooni valimata.