Ma peaksin praegu kõndima eestlaste kokkutulekule aga selle asemel ma nutan. Mul on lihtsalt nii kurb olla. Täiesti mõttetu inimese tunne on peal. Olen täielik läbikukkuja. Tekivad mõtted, et kellele mind vaja on. Ma tean, et ma olen tegelikult vajalik, vähemasti mõndadele inimestele. Teile teadmiseks, et ma ei mõtle enesetapust. 

Eile oli ka halb päev. Hommikul olin suhteliselt heas tujus aga siis lihtsalt muutusin järjest kurvemaks ning poole päeva pealt ma murdusin täielikult ja hakkasin meeletult õgima. Ma lihtsalt sõin ja sõin ja sõin. Elukaaslast polnud kodus eile ning kuna ma olen väga sotsiaalne inimene, siis üksi olles kui ma ei saa kellegagi suhelda, võib mu tuju kiirelt alla minna. Ma tellisin õhtuks endale veel pitsat ka ja ilma liialdamata ma sõin ennast valudesse. Mul oli raske isegi hingata ning ma ei saanud ennast sirgeks ajada. Kõht oli viimse piirini pingul. Toit tundub lihtsalt olema ainus asi, mis mind lohutab kui mul on väga kurb. See on minu toimetulekuviis. 

Igatahes ärkasin täna hommikul tõsise söögipohmakaga aga sellegipoolest olin väga meelestatud kohtumisele minema. Käisin duši all ära ning olin suhteliselt elevil. Siis aga hakkasin jälle kuidagi ära vajuma. Peagi lihtsalt istusin voodi serval ja nutsin. Mingi hetk kirjutasin teistele, et ma ei tule. Ja siin ma siis olen nüüd... kurb, et ma ei läinud aga samas ma tundsin, et ei suuda end ikka välja vedada ja ei usu ka, et keegi minust puudust seal tunneb.

Ausalt öeldes olen ma väga pettunud sest ma tean, et oleksin end paremini tundub ja ma tõesti väga ootasin seda kohtumist.