Ma olen juba aastaid olnud väga avameelne oma vaimse tervise koha pealt. Olen otsustanud, tänasel rahvusvahelisel suitsiidiennetuspäeval, jagada mõtteid ning tundeid, mida olen kogenud aegadel, mil olen olnud sügavas depressioonis. Käsitlen oma postituses suitsiidi väga otseses mõttes. Palun mõtle hoolikalt järele, kas sa tahad ja oled valmis seda lugema.

Alustuseks ma palun vabandust oma lähedaste ees, kellel ehk on minu postitust raske lugeda aga ma tahan oma lugu jagada, et näidata inimestele, mida võib suitsiidne inimene tunda ja üle elada. Samuti soovin anda ideid kuidas ehk depressioonis inimest toetada. Rõhutan ka, et see kõik on minu isiklik kogemus. Olen kindel, et paljud saavad minuga ehk samastuda aga iga inimese kogemus on siiski unikaalne ning mis aitab mind ei pruugi aidata kedagi teist.

Tahan ka rõhutada, et kuigi minu vaimne tervis pole hetkel just kõige parem, siis suitsiidimõtetest olen ma hetkel kaugel. Aga on olnud aegu, mil mõtted kõik lõpetada, on saatnud mind igapäevaselt.

Minu elus on olnud 2 erinevat perioodi (ligikaudu 10 aastase vahega), mil ma olen tõsiselt mõelnud, et ma enam ei suuda. Ma lihtsalt ei jaksa enam hommikul ärgata. Tahaks, et kõik saaks läbi. Sügava depressiooni valujõud on võimas. Ma võiksin seda tegelikult nimetada ka valutuseks sest oma tumedamateil aegadel ma vist ei tundnudki enam väga midagi.

Paljud kirjeldavad depressiooni värvide kadumisega. Jah, kõik värvid olid tõesti elust kadunud, kõik rõõm oli elust kadunud, kõik tunded olid justkui udu sees. Ainus tugev tunne oli üksildus, ma tundsin ennast meeletult üksi, isegi kui inimesed olid mu ümber. Automaatselt panin teisi inimesi kohates ette sotsiaalse maski ja nii lihtsalt eksisteerisingi iga päev. Naerdes, naeratades, nalja tehes. Enamus tõenäoliselt ei aimanudki midagi, seda enam, et minu elus on olnud aegu, mil ma üritasin oma depressiooni varjata.

Kas ma googeldasin enesetapust? Jah, ma olen googeldanud kuidas oleks kindlaim viis seda teha. Kas ma tegin ka konkreetseid plaane? Ei, ma alati muretsen kõige pärast ja võib olla ehk on just see päästnud minu elu. Ma mõtisklesin selle üle palju aga ükski meetod ei tundunud 100% kindel. Täna olen ma väga õnnelik, et see nii tundus. Olen küll seisnud katusel ja mõelnud, et üks samm ja...

Olgugi, et ma ei teinud kindlaid plaane, siis oli periood, mil ma liikusin väljas ringi väga avatud meelega justkui otsides võimalusi. Olen tagantjärele mõelnud, et kui ma näiteks nendel hetkedel oleksin saanud mõne kasvõi imepisikese stressilaengu (halb uudis, õel internetikommentaar jne), siis ma oleksin võinud teha mõne impulsiivse otsuse.

Ma ei anna universaalset retsepti sest inimesed on erinevad aga kirjeldan veidikene kuidas võiks konkreetselt minuga käituda kui mul on depressioon.

Kui sa tead, et mul on depressioon, siis palun ära hakka mind ignoreerima. Ma olen väga sotsiaalne inimene ja olgugi, et depressioonis olles ma hakkan tavaliselt ise eemale hoidma, siis mulle teeb väga haiget kui sa peale teadasaamist, et mul on depressioon, hakkad seda sama tegema. Kui ma näiteks ei leia endas enam motivatsiooni midagi teha või kuhugi minna, siis palun ära kanna mind kohe maha. Ära ole ka pealetükkiv ja sunni mind liialt midagi tegema või kuskile minema aga palun näita mulle, et sa hoolid. Küsi aeg-ajalt siiski kuidas mul läheb, kutsu mind üritustele ja kui ma seekord ei tule, siis palun küsi järgmine kord jälle. Ma tahan olla oodatud. Ma tahan olla vajatud. See, et ma võib olla päev otsa nutan ja voodistki välja ei suuda tulla, ei tähenda, et ma ei taha sinuga suhelda. Võib olla ma lihtsalt ei suuda seda hetkel aga see ei ole sinu pärast. Sina ei ole midagi valesti teinud, mina lihtsalt tunnen hetkel ennast halvasti.

Kui ma tunnen, et ma olen ka hoolimata oma kurbusest ja depressioonist, siiski oodatud ja vajatud, siis see teeb mind palju rõõmsamaks. Ma olen siiski mina, hoolimata oma vaimse tervise probleemidest ja haigusest. Ma oskan endiselt olla väliselt lõbus ja rõõmus. Sa ei pea kartma, et ma tulen ja rikun su peo ära. Kui ma tunnen, et ma ei ole konkreetse ürituse jaoks piisavalt vormis, siis ma ei tulegi.

Ma võin ka vajada sinuga nelja silma all vestlemist ning kui ma siis nutma hakkan, siis sa ei pea midagi otseselt tegema. Lihtsalt kuula, lase mul nutta ja ole mu jaoks olemas. Ma tean, et minu emotsioonid võivad sulle rasked olla ja on täiesti okei kui sa mulle seda ütled. Sinu tunded ei ole vähem olulised kui minu omad. Ma saan aru. Ma olen mõistuse juures. Ma ei vaja erikohtlemist, ma ei vaja hoolikalt valitud sõnu. Ma tean, et sul võib olla raske minuga suhelda ja võib olla sa kardad midagi valesti öelda. Ma mõistan.

Palun ära alahinda mu haigust ja ära anna hinnanguid. Isegi siis kui keegi sinu tuttav on sinu hinnangul midagi palju hullemat kogenud. Sa ei pea minu depressiooni ära ravima, sa ei pea mu probleeme ära lahendama. Sa ei pea mulle nõu andma. Ma ei oota seda. Ma soovin kuulda sinupoolset nõuannet ainult kui sa oled ise depressiooni põdenud või tead mõnest väga kindlast allikast midagi, mis tõesti on kedagi aidanud. Usu, ma olen üritanud ennast aidata. Ole lihtsalt mu jaoks olemas!

Kui sa otseselt ei tea, et mul on probleemid vaimse tervisega, siis on keerulisem. Kui ma ühtäkki enam justkui ilma põhjuseta sotsiaalsetest üritustest osa ei taha võtta (vanasti ma ka mõtlesin erinevaid vabandusi välja), siis palun küsi, miks ma ei tule. Nagu ma ennist mainisin, ma olen väga sotsiaalne inimene, seega midagi peab lahti olema kui ma äkitsi niimoodi eemale hakkan hoidma.

Ma soovitan kõigil end vaimse tervise teemadel harida, et osata võimalikke märke ära tunda ja suunata inimest abi saama. Vaimse tervise esmaabi tundmine on sama oluline nagu näiteks oskus teha kunstlikku hingamist. Kellegi elukvaliteedi parandamine on ju ääretult positiivne aga see võib ka lausa päästa kellegi elu. Erinevad organisatsioonid pakuvad vaimse tervise esmaabi koolitusi. Mina soovitan kõigil see läbida. Ma ise olen selle koolituse läbinud, küll Inglismaal aga Eestis on ka see koolitus täiesti saadaval.

Kindlasti on veel ka täna meie hulgas inimesi, kes arvavad, et depressioon on väljamõeldis ja seda ei eksisteeri jne. Sulle ma tahan öeda, et sa oled õnnelik inimene kui see teema sind ega sinu pereliikmeid, lähedasi pole puudutanud. Võib ka olla, et sa lihtsalt ei oska seda ära tunda ja sellele nime anda.

Kui sul endal on täna raske ja kõik värvid on kadunud, siis palun tea, et see pole sinu süü. Ma ei tea mida sa tunned aga ma mõistan, et see on sulle keeruline.

Palun ära jää oma murega üksi. Jaga oma tundeid, otsi abi. Kirjuta või helista sõbrale, tuttavale, perearstile, ükskõik kellele. Kasvõi paar sõna. Kui esimene inimene ei reageeri, siis kirjuta järgmisele. Kõik inimesed ei ole teadlikud vaimse tervise probleemidest ja ei pruugi osata aidata ega suhelda sellel teemal. Ma tean, et see võib olla väga raske aga räägi, kirjuta kuniks keegi kuulab, kuniks keegi toetab. Sa võid ka mulle kirjutada, ka siis kui sa mind ei tunne. Sa ei pea häbenema, et sul on vaimse tervise probleem.

Värvid ei ole maailmast kadunud. Sa lihtsalt ei näe neid hetkel.