Ma olen tagasi...

Kuidagi nii keeruline on mul seda postitust alustada. Päris palju aega on mu viimasest postitusest möödas ja mul läks vahepeal päris kenasti. Olen küll kogu aeg pidanud tegelema oma ärevushäiretega, paanikahoogudega ja toitumishäirega aga tuju on mul olnud suhteliselt hea. Isegi koroonaga kodus istumise suutsin ma ilma depressioonita üle elada. Toitumisega olen küll väga hädas olnud aga olen hakkama saanud.

Aga nüüd on depressioon tagasi ja pean jällegi lahingut. Paar kuud vähemalt juba. Mõni päev ma ei tule voodistki püsti aga siis jälle antakse mingi jõud, et end lõuna ajal voodist välja vedada ja dušiga üle lasta. Paremal päeval olen isegi trenni teinud või kitarri harjutanud ning olen siis enda üle uhke olnud. Kahjuks aga pole ma suutnud mingisugust rutiini oma tegemistesse tuua sest järgmine päev tunnen ma ennast jälle väga kurvana, läbikukkujana ja motivatsioon on täielik null. Tekkinud on ka unehäired. Lihtsalt ei suuda mõni öö uinuda. Ma ei teagi mis see täpselt on - mure, ärevus, kurbus või midagi muud... 

Ma kunagi mainisin, et ma tahan saada draamaterapeudiks. See oli mu selge siht üle kahe aasta ja ma tegin ka selle eesmärgi nimel tööd. Ehk küll mitte väga tempokalt aga suund oli siiski õige. Näiteks tegin ma mitme aasta jooksul palju tööd vabatahtlikuna. Ma töötasin ühes lasteteatris ning toetasin lapsi ja noori erinevates loomingulistes tegevustes. Samuti tegin tööd erinevate draama-, liikumis- ja muusikaprojektide raames nii vaimupuudega kui füüsilise puudega inimestega, samuti ka inimestega, kelle vaimne tervis polnud kiita. Kõik ikka selle nimel, et ma saaksin astuda ülikooli draamateraapiat õppima. Koroonaga kodus istudes aga ma leidsin ühe teise kursuse, millega mul kohe kuidagi ära klikkis. Ja nüüd ma olengi poole peal magistriõpingutega erialal "Arusaamine kodu- ja seksuaalvägivallast". Ma tõenäoliselt ei ole eriti palju oma lapsepõlvest siin kirjutanud aga ma vist olen maininud, et see oli natukene keeruline. Võin siinkohal välja öelda, et üks minu lapsepõlve traumadest taandub sellele, et olen üles kasvanud koduvägivalla keskel. Võtan oma õpinguid väga südamega ning loodan, et liites isikliku kogemuse teaduslike seisukohtadega ning selgitustega, saan ma tulevikus midagi ära teha näiteks koduvägivalla vähendamiseks.

Oma viimases postituses (pea 3 aastat tagasi), ma kirjutasin, et olin just lõpetanud teraapiaga. Nüüd võin ma sama asja öelda sest terve viimase aasta olen ma koos nõustajaga tegelenud endast arusaamisega. Olen viimase kolme aasta jooksul teinud läbi väga suure enesearengu ning viimane aasta on mind eriti muutnud. Minu isiklik kogemus on, et nõustamine depressioonis olles ja nõustamine depressioonis mitte olles, on täiesti erinevad asjad. Kuna suurema osa oma viimasest aastast olen ma olnud depressioonivaba, siis ma olen saanud nõustamisel keskenduda oma probleemidele sügavuti. Samuti on minu ülikooli õpingud väga toetanud minu esesearengut ja eneseanalüüsi. 

Ma tegelikult tean neid põhjusi, miks mu vaimne tervis suhteliselt lühikese perioodi vältel jälle kehvasse punkti on jõudnud. Võiks ju öelda, et muuda siis neid asju. Ma üritasingi aga hetkel tundub see kõik lihtsalt nii keeruline ja raske. Ma olen seda väljendit vast juba kasutanud aga kuna mulle meeldib see ütlus, siis ma kordan seda. Kui depressiooni saaks sisse ja välja lülitada on/off nupuga, siis ma oleksin seda nuppu juba vajutanud. Ma olin ausalt öeldes täiesti unustanud juba, kui raske on mul depressioonis olles teha ka lihtsaid toimetusi. Näiteks helistada perearstile või tagastada kauplusesse ebasobiv toode. Tahan inimestest eemale hoida, raske on neile naeratada. Ma elan Inglismaal ja tunnen, et hetkel oleks küll lihtsam elada Eestis. Inglismaal kasutatakse ju seda "small talki", et näiteks tervitus kõlab: "Hello, how are you?". No kuidagi raske on seda üle oma huulte vahepel veeretada ning sellele tervitusele vastata. Tahaks nagu lihtsalt nähtamatu olla ja vaikselt omaette nohistada. Eestist rääkides, mul on hetkel suhteliselt suur koduigatsus peal. Igatsen Eesti kultuuri, sööke, loodust, öölaulupidu jne. Paari päeva pärast kusjuures on meil Londonis väike eestlaste kokkusaamine. Loodan, et ma olen sellel päeval piisavalt vormis, et end kodust välja organiseerida. Kogemus on näidanud, et kui ma juba ennast välja suudan vedada, siis läheb tuju ja olemine paremaks. 

Lõpetuseks ma mainin, et täna on mul hea päev. Ma ei tunne end üleliia kurvana, ma ei ole täna nutnud, käisin hommikul jalutamas ja peale seda ligunesin kuumas vannis. Olen paar väikest asja korda ajanud ja kirjutan blogi. Toitumisega olen küll pisut hädas aga üritame keskenduda positiivsele. Täna tunnen, et mul on selleks jõudu. Naudin siis tänast!