Wednesday, 6 September 2017

Ma vaatan ennast kõrvalt ja ei tunne seda inimest ära. Valus on seda inimest vaadata ja valus on mõelda, et see olen mina. Minu päevad viimasel nädalal näevad detailidesse laskumata välja nii - hommikul ärkan ärevus ja rahutus hinges, süda klopib, kogu aeg on tunne, et midagi hakkab juhtuma. Lähen tööle. Tööl ma tegelikult tunnen ennast kõige paremini. Tegemist on palju ning õnneks saan ma tööga endiselt suurepäraselt hakkama (töötan kontoris). Hommikuti on muidugi tunne, et ei suuda end sinna vedada, et jääks parem koju, tõmbaks teki üle pea ja lihtsalt lahistaks nutta (pole just väga edasiviiv plaan, mis...?). Igatahes kui juba olen tööl, siis tunnen ennast tunduvalt paremini. Peale tööd aga tavaliselt juhtub midagi pisikest (igapäevased olmemured ja tühised asjad - stepper, mille tellisin oli katki või toiduõli läheb lauale ümber), mis mu endast välja viib. Tundub, et ma ei saa millegagi hakkama, et ma muudkui ebaõnnestun, tunnen ennast süüdi erinevates asjades ja muidugi eriti süüdi, et ma üldse haige olen. Nii, et õhtud ma üldiselt lahistan nutta ja tunnen ennast väga halvasti. Väga keeruline on nutuhoost välja tulla. Olen seda varemgi öelnud, et mul on nii palju põhjuseid olla õnnelik. Ma lihtsalt tahaksin olla õnnelik ja elu nautida...

No comments:

Post a Comment

Aitäh!