Üritasime täna õhtusöögiks pitsat tellida. Millegipärast aga lükati meie makse korduvalt tagasi, hoolimata nelja erineva kontoga proovimisest. Jamasime tund aega ja tulemus null. Mis te arvate kuidas see mulle mõjus?

Miks ma ometi peale tööd pitsarestoranist läbi ei läinud...see pidi ju olema tore õhtu ilma kokkamiseta ning seda aega pidime kuidagi teisiti meeldivalt ära kasutama...nüüd oleme tunni ära raisanud...Kõik asjad lähevad viimasel ajal viltu, mida iganes ka ette ei võtaks, elu ei armasta mind üldse enam....elu ei a r m a s t a mind enam... e i a r m a s t a...
                               AGA
MA JU ISE KA EI ARMASTA ENNAST ENAM....

AITAB!!!

Pühkisin silmanurgast pisara ära ja otsustasin, et midagi peab muutuma, ma pean selle ringi lõhkuma sest üks ja seesama stsenaarium kordub ju kogu aeg. Tundsin eneses korraga jõudu, et mina ja ainult mina saan otsustada milliseks tänane õhtu kujuneb. Lihtsaim võimalus on lasta ängistusel ja emotsioonidel võimust võtta ja pärast kahetseda, et rikkusin jälle ühe õhtu ära, mis oleks võinud tore olla. AGA SEDA MA JU EI TAHA!!!

Ütlesin valjult, et ma ei kavatsegi lasta sellel oma õhtut rikkuda, vahetasin riided ja läksin plikaga pitsade järele.

50 min pärast pitsadega tagasi olles tekkis paar "nõrka" momenti, mil tundsin end ärritatuna aga suuremat paanikat täna õhtul polnud.

Olen enda üle väga uhke!