Saturday, 2 September 2017

Üks mu kooriliige andis mulle täna mu blogi kohta positiivset vastukaja. Ja korraga ma tundsin, et on aeg sellega jätkata. Olen endiselt depressioonis. 2016 a juulis diagnoositi mul buliimia ja depressioon. Tarvitasin pool aastat antidepressante Flux ja vahepeal oli kuskil 7 kuud täitsa hea olla. Nendest tekkisid mul metsikud peavalud, mis olid minuga 24/7. Kolm kuud nuputasin mis mul viga on. Olin juba suht mures kui korraga taipasin, et need võivad antidepressandid olla. Jätsin need ära ning juba järgmine hommik oli peavalu poole väikesem ning paari päeva pärast need kadusid täiesti. Mis teeb suht murelikuks, et mis mürki me endale ravimite näol sisse sööme...

Igatahes jätsin ravimid ära jaanuaris 2017 ning nii kurb kui see ka pole, siis märtsis hakkas depressioon jälle ligi tikkuma. Ja olgugi, et mina kui depressiooniteadlik inimene, oleks pidanud selle juba varakult ära tundma, siis ka seekord ei saanud ma kohe aru, mis minuga toimub. Hakkasin inimestest eemale hoidma, ei suutnud enam ennast kooriproovi vedada ja seal maski ette tõmmata ning rõõmus ja õnnelik olla. Laulsin sel hetkel kahes kooris ning mõlemas käimise jätsin pooleli. Muutusin aina emotsionaalsemaks ning närvilisemaks ja mu suhe toiduga muutus jällegi üha ebatervislikumaks. Märtsi lõpust hakkasin jälle tarvitama antidepressante. Ma ei suuda seda nime hetkel meenutada. Võtsin neid kuskil 3 kuud ning tundsin end paremini. Leevendusid ka imelikud füüsilised vaevused - raskustunne peas, minestamistunne, pearinglus jne. Ma elan alates sept 2016 Londonis ja kuna siin käib kõik põhimõtteliselt perearsti kaudu (GP - General Practitioner), siis tema kirjutas mulle ka antidepressandid. Ma ausalt öeldes ei saa veel täpselt sellest ravisüsteemist siin aru aga see, et nö perearst mulle antidepressandid kirjutas ja isegi ei öelnud täpselt kui kaua ma neid võtma pean (ma ise küsisin neid muudkui juurde), mulle väga usaldusväärset muljet ei jätnud. Siin on ka mingi võimalus, et ise suunad ennast spetsialisti juurde aga kuna ma kolisin vahepeal ja mul on nüüd uus GP ning varsti ka visiit tema juurde, siis ma enne vaatan kui tõsiselt mind seal võetakse ja kas õnnestub saada suunamine psühhiaatrile.

Aga igatahes võtsin ma umbes 3 kuud tablette jälle ning siis jätsin katki. Polnud ju keegi mulle raviplaani ka koostanud ja seega kuna tundsin end paremini ja lihtsalt ei tahtnud seda mürki endale rohkem sisse süüa, siis lõpetasin nende võtmise.

Üsna pea hakkas mu olukord ja enesetunne halvenema jälle. Hetkel olen jõudnud punkti, kus tunnen end suht sügaval mustas augus olevat ning jõudu ennast välja upitada justkui pole...
Näen asju negatiivselt, olen emotsionaalne ja kurnatud, ärritun kergesti, olen väga kurb kogu aeg. Midagi otseselt halvasti pole. Mul on nii palju, mille üle õnnelik olla aga ma lihtsalt ei suuda seda. Ma tunnen ennast nii kohutavalt süüdi, et ma haige olen, suhted perekonnas aina pingestuvad. Mu elukaaslane on väga mõistev ja hea aga ma näen kui raske tal on. Ta tahab mind aidata aga ta ei tea kuidas. Ka mina ei tea seda. Lihtsalt kõik tundub nii lootusetu. Ma tahan lihtsalt olla õnnelik ja elu nautida. Miks ma seda ometi ei suuda....Väldin inimesi, ei taha nendega kohtuda, rääkida. Tunnen, et mind ei mõisteta ja ega mind ongi raske hetkel mõista.

Mis inimeste vältimisse puutub, siis olen alles hiljuti aru saanud, et depressioon ongi põhjus miks ma ei suuda sõprussuhteid hoida. Inimesed kutsuvad mind kohvile ja koos aega veetma aga kuna ma olen masenduses ja ei tunne end hästi, siis ei taha ma minna ja nii nad üks hetk enam ei kutsu sest ma olen korduvalt põhjuseid leidnud, et ära öelda. Aga ma tean, et ma olen alati valmis kõiki aitama kui nad abi peaks vajama ...ma lihtsalt ei suuda nendega nö lõbutseda ja rõõmsalt aega veeta kuna ma tunnen end muserdatuna, Muidugi ma tean, et ma just peaks ennast rohkem välja vedama ja pärast seda ma tunnen end paremini. See on ka üks põhjusi miks ma otsustasin, et pean kooriproovi minema. Ja ma ei kahetse, tunnen ennast tõesti paremini kui hommikul.  Paar päeva tundsin end suhteliselt hästi kuid täna hommikul lihtsalt tundsin ennast väga kurva ja ärevana ilma mingisuguse põhjuseta. Aga oli väga tore oma kalleid koorikaaslasi näha, nendega koos laulda ja pärast kooki süüa. Ma otsustasin, et ma ei hakka enam kooris varjama kuidas ma ennast tunnen sest siis ei pea ma ka maski kandma ja saan lihtsalt olla nagu olen ning ehk see kergendab mul proovi minna kui peaks tekkima tunne, et ei suuda. Nad on kõik väga mõistvad ja armsad.

Aga mis minust üldse nüüd saab? Mida ma kavatsen teha? MA KAVATSEN TERVEKS SAADA.

Esimene samm on astutud - kooriproov ning ma tõesti üritan ennast sundida sinna minema kui tekib tunne, et tahaks teki üle pea tõmmata ja üksi nurgas kössitada. Suhtlemine teeb head, seltskond teeb head ja laulmine teeb meele rõõmsaks vähemalt hetkeks.

Alates 18.sept alustan ka 2 kuud kestva kursusega "Folk and World music singing", mis peaks ka mulle loodetavasti rohkesti positiivseid emotsioone pakkuma.

Üritan leida endale ka mingi toitumishäirete toetusgrupi vms. Ühes ma käisin juba nädala alguses aga see oli minu jaoks liialt religioonile üles ehitatud ja ma ei tundnud, et see on see mida ma hetkel vajan.

Tuleval reedel on mul esimene hüpnoteraapia seanss.

14. september on mul GP visiidi aeg ning loodetavasti saan suunamise psühhiaatrile ja kui ei saa siis proovin seda isesuunamise asja.

Tahan ka leida mingi meditatsiooni, jooga või tervisliku hingamise kursuse, mis aitaks lõõgastuda ning rahuneda.

Kõlab suht entusiastlikult mis?

Tegelikult pean mainima, et kõige selle korraldamine ja abi leidmine on minu jaoks väga raske ning pingutustnõudev protsess ning ma võlgnen suure tänu oma elukaaslasele, kes põhimõtteliselt isegi teeb minu eest telefonikõnesid ning täidab koos minuga ankeete (hüpnoterapeudile) jms.





No comments:

Post a Comment

Aitäh!